Kas raha on eesmärk või vahend?

Jaanipidustuste ajal tekkis mul taas ühe sõbraga filosoofiline vaidlus, kus seati kahtluse alla minu põhimõtted ja üldised vaated elule.

Olen viimasel poolel aastal olnud investeerimisega seotud temaatikast järjest rohkem haaratud ning see on minu puhul ka tavaline. Kui ma millegagi tegelemist alustan, siis tavaliselt pühendun sellesse keskmiselt innukamalt ja põhjalikumalt.

Kahjuks on mõnele inimesele jäänud mulje, et minu tegevuse lõppeesmärgiks ongi raha. Tegelik eesmärk on aga finantsilise vabaduse saavutamine läbi raha. Minu jaoks on siin väga suur põhimõtteline erinevus, millest minu seekordne oponent kas ei tahtnud või ei suutnud aru saada.

Peale tavaliste pehmete argumentide, et raha ei tohi olla inimese elus kõige tähtsamal kohal ja raha ei tee kedagi õnnelikuks, käidi välja ka minule naeruväärsena tundunud mõte, et inimesed peavadki töötama kuni pensionini või vajadusel kuni surmani. See pidavat olema normaalne ja kogu inimkonna ajaloo vältel on nii tehtud.

Käisin välja oma põhimõtte, et finantsiline vabadus ei tähenda päevapealt haamri nurka viskamist ja palmi alla sõitmist vaid võimalust tegeleda vaid nende asjadega, mis rahulolu pakuvad ja rõõmu teevad. Ehk siis, küsimus on pigem selles, et ei peaks tegema tööd raha pärast vaid saaks teha tööd, mis endale rahulolu pakub, ilma, et peaks palganumbri pärast muretsema. See argument kahjuks ei lennanud.

Kusjuures, huvitav on see, et 3-4 aastat tagasi võis mind pigem leida teises paadis, kuna ma investeerimisest ja finantsilise vabaduse kontseptsioonist midagi ei teadnud. Kui kuulsin sõnu investor, aktsiad või majanduskriis, siis kangastus meeles ikka mõni tüüp, kes dollaripakid silme eest teistest buldooseriga üle sõidab.

Mina sain igatahes taaskord kinnitust sellele, et paljude Eesti inimeste jaoks on raha endiselt tabuteema. Sellest ei tohiks eriti rääkida ning asjad peaks kuidagi justkui iseenesest korras olema. Lahendus olukorra parandamiseks on ilmselt täpselt vastupidine – rohkem infot ja teavitustööd.

Igaühest ei pea saama investor, kuid igal inimesel peaks olema piisavalt teadmisi, et see otsus enda jaoks teadlikult vastu võtta. Mina “ärkasin” 15 aastat liiga hilja, kuna ei saanud ei vanematelt ega koolist mitte mingeid majandusalaseid teadmisi kaasa.

Olen peas arvutanud, et 20-aastaselt investeerimist alustades oleksin ma tõenäoliselt praeguseks hetkeks finantsiliselt vaba. Kuigi iseenesest on tegemist kurva mõttega, siis on see ka üks minu suurimaid motivaatoreid – kuigi kaotatud aega tagasi teha ei õnnestu, siis ei taha endale pakutud võimalust ära lörrida ja olen nõus parema tuleviku nimel rohkem vaeva nägema.

Kas olete olnud olukorras, kus sõbrad või tuttavad ei saa teie investeerimissoovist aru või peavad seda lausa ebaõigeks? Kuidas sellised situatsioonid lahenenud on?

Avaldas Elunaut

Kontakti saab minuga e-maili aadressil tasane.investor@gmail.com.

7 kommentaari teemal “Kas raha on eesmärk või vahend?

  1. Minu investeerimise eesmärgiks on saavutada finantsiline seisund, kus ma ei pea kordagi enam muretsema raha ja töö pärast. Las raha teeb raha ja mina samal ajal teen seda, mis mulle meeldib.
    Näiteks üks minu investeerimise eesmärkidest on teenida paari aasta pärast sama palju intressituludega ühes kuus kui seda teeb keskmine eestlane töödates ehk 900 eurot kuus kätte.
    Finantsiliste eesmärkide saavutamiseks kasutan raha kui vahendina. Seega minu jaoks on raha lihtsalt vahend, mitte eesmärk.

    Minu õnneks alustasin juba suht noores eas investeerimist, esimesed investeeringud tegin pea 3 aastat tagasi kui sain 21. aastaseks. Nüüdseks on portfell juba päris “poisi” kasvu, aga alati saab paremini!
    Mulle meeldib rahast rääkida ning alati olen avameelne sellel teemal, kui keegi tunneb huvi või siis seltskonnas jutuks tuleb. Kindlasti on oluline leida endale mõttekaaslasi, kes ka investeerivad ning pürgivad samuti finantsilise vabaduse poole, sest koos on alati lihtsam ning saate üksteist nii-öelda “pushida”.

    See, et paljud on ikka veel “tööta surmani” metoodikas kinni, näitab ära inimeste teadmatuse ja viitsimatuse. Nende jaoks on neil kõik super hästi, kui töökoht on olemas ja 900 eurone makse on iga kuu alguses kontol olemas raske vaeva eest (180+ tundi tööd kuus). Kulutavad kõik viimase sendini ära ning nii kogu aeg. Siis kirutakse taga, et nad peavad nii palju tööd tegema, kuid tegelikult on alati võimalused olemas, lihtsalt tuleb neist kinni haarata ning lõplikult oravarattast ennast välja tõmmata.
    Üks lihtne võimalus, kuidas sealt oravarattast välja saada, on hakata investeerima.

    Uued ajad, uued töömeetodid. Pole vaja tööl käia, et raha teenida. Las raha teeb raha.

    NB! Väga hea postitus!

    1. Tänan. Kui 21-aastaselt alustasid, siis minu vanuselt on Sul oma eesmärk tõenäoliselt käes! Põhiline, et motivatsioon püsiks. Ma olen endamisi mõelnud ka sellises võtmes, et kui ma oma investeerimistegevust edukalt jätkan, siis lõpuks tulemused räägivad enda eest ning ühel hetkel ma ei pea enam põhjendama, miks ma oma kulusid kontrolli alla hoian, lisatulu üritan teenida ning vaba raha aktiivselt investeerin.

  2. Nagu isegi kirjutasid, siis rahast rääkimine paistab olevat tabuteema. Seega teiste inimestega sellest rääkimine pole olnud eriti edukas. Mingi põlgus ikka tekib, peetakse ärplevaks rikkuriks. Peresiseselt veel saab rääkida, ka nemad on väikestviisi investorid. Aga kes ei mõista või ei tahagi mõista, nendega polegi vaja sellistel teemadel vestelda.

    See “15 aastat liiga hilja ärkamine” aga pani mõtlema. Mina alustasin investeerimist nii 11-12 aastat tagasi. Aktsia- ja võlakirjafondid, osakaal 40/60%. Alguses läks muidugi hästi. Aga siis tuli kriis ja investeeritud vara väärtusest oli korraga vaid pool alles. Mõtlesin ka, et pikaajaline investeering, ajalooline tootlus, küll veab välja jne. Siiani pole algsetki väärtust taastanud. Nii et kunagi ei tea, mis võib juhtuda. Aga alati võib igaüks loota, et neil läheb paremini. Ära lihtsalt investeeri raha, millest ei taha ilma jääda.

    1. Tänan kommentaari eest. Kuna ma ise investorina ühtegi kriisi üle pole elanud, siis on muidugi hirmutav lugeda seda juttu. Aga eks näiteks Jaapani börs on ka selles suhtes hirmutav näide, kus 1989. aasta lõpu tipust on senini väga kaugele jäädud. Tagantjärele vaadates, kuidas Sa hindad, kas tegid instrumentide valikus vigu? Sest ainult aktsiatesse investeerides oleksid sa tõenäoliselt vähemalt nullis tagasi?

  3. Ma üldjoontes olen sinuga nõus.
    Kui keegi küsib minu käest, et mis emotsioone raha minus tekitab siis mulle meeldib öelda, et: Raha teeb rahulikuks! Ma säästan sellepärast, et kui midag juhtub siis on kus võtta. Näiteks kui täna läheb külmkapp katki siis ma ei pea tõmblema kus ja kuna uue saab vaid lähen poodi valin välja ja mure unustatud. Kui säästukontole liiga palju raha tekib siis varem või hiljem leiavad kõik tee investeerimiseni. Ehk siis mind teeb raha rahulikuks. Õnnelikuks raha ei tee, sest õnne (sõbrad, pere, tunded) raha eest ei osta. Seega ei saa ta ka kunagi olla otseselt eesmärk.

    Teine asi on see töö pool. Enamus rahablogisid kirjutab, et nad peavad finantsvabadussõda … et kui ühel hekel see käes on siis ei peaks enam tööl käima ja saaks tegeleda sellega mis meeldib. Minus tekitab see alati küsimuse, et MIKS TE PRAEGU EI TEE SEDA MIS MEELDIB????????????? Minu päev kestab tihti 05:00 – 00:00, sinna ajavahemiku mahub trenn, palgatöö, vabatahtlik töö, kraadiõpe, kodune majapidamine, sõbrad, head raamatud jne ehk siis unetunde on tööpäeviti ülivähe. Aega ei ole mul kunagi aga see mis ma teen meeldib mulle. Vaba aeg (kus mitte midagi teha ei ole) tekitab minus paanikat. Pean tunnistama, et kui täna tiksuks mu kontole passiivselt ka kaks korda suurem sissetulek kui ma palgana iga kuu saan siis ka mina käiks tööl edasi. Mulle lihtsalt meeldib mu töö. Seega ma mingismõttes mõtlen ka et mina töötan surmani … vahe ilmselt on ainult selles, et ma ei pea seda tegema vaid ma tahan seda teha.

    1. Tänud väga hea kommentaari eest. Olen samuti seda meelt, et peaks tegema tööna asju, mis meeldivad. Kahjuks paljud inimesed on sattunud olukorda, kus nad on oma töö orjad – töö ei meeldi, aga ära tulla ei saa, kuna finantsolukord habras ja pere vajab toitmist. Ma ise olen ka küllaltki heas olukorras ja olen oma palgatööga rahul. Samas ma tean, et ühel hetkel ma teen sellega lõpu, kuna tahest-tahtmata piiravad mind graafikujärgsed tööajad ning pean ülemusele aru andma. Tegelen kõrvalt ka enda väikese ettevõtte vahendusel lisatööga, mis pakub palju suuremat rahuldust. Just see lisatöö on mul selline, mida ma jätkan tõenäoliselt ka finantsvabduse saabudes.

Leave a Reply to Tasane Investor Cancel reply