Elunaut

Selle blogi tihedamad lugejad vast juba teavad, et siin kajastatavad numbrid ja jutud on ühe perekonna ühine tee finantseesmärkide poole. Kui palju on aga peresid, kus säästmise ja investeerimisega tegeleb vaid üks pereliige ning kaaslane või lapsed töötavad oma käitumisega eesmärkidele hoopis vastu?

Kui meie oma naisega esmakordselt kohtusime, siis ei teadnud meist kumbki investeerimisest sisuliselt mitte midagi. Abikaasal oli hingel üks tarbimislaen ning minul kodulaen. Mul oli umbes 10 000 euro jagu ka sääste, mis kogusid pangahoiusel väga madalat intressi.

Esimesena nakatus meil investeerimispisikust õrnem pool, kes sattus internetis finantsvabaduse poole pürgijate blogide otsa ning sai sealt alustamiseks indu. Minus elutsev skeptik muidugi keeldus nii riskantse asjaga kaasa minemast ning lasin naisel omaette toimetada.

Sellel ajahetkel tegime me tagantjärele mõeldes mõlemad ühe suure asja õigesti. Mina ei hakanud näägutama ja kritiseerima naise tegemisi ning lasin tal rahulikult infot endasse ahmida ja ühisrahastuses kätt proovida. Tema ei hakanud omakorda mind vägisi investeerimisusku pöörama ning sellega mulle asja suhtes vastumeelsust tekitama.

Umbes pool aastat podises asi vaikselt kaane all, kuid aeg-ajalt sattusime investeerimisteemadel rääkima ning minul tekkis selle peale soov hakata ka rahaliselt panustama. Otsustasime teha OÜ, et ma saaksin oma lisatööd ettevõtte alla kolida ning ühisrahastuse jaoks lisakapitali teenida.

Ühel hetkel hakkasime pidama ka igakuist tabelit ettevõtte alt saadavate tulude ja ühisrahastusest laekuvate intresside kohta ning neid numbreid nähes tekkis minus lõpuks tõsine hasart. Hakkasin aktiivselt lisasissetulekuallikaid otsima ning jälgisin tabelist pingsalt, kuidas meie intressid igakuiselt tiksusid.

Meil on kombeks naisega aeg-ajalt ette võtta pikemaid jalutuskäike ningneed olid ideaalseteks “koosolekuteks”. Tema kandis mulle käigu pealt ette oma tegemised ühisrahastuses ning mina rääkisin oma lisatöödest. Sel ajal olin ma endiselt raudkindlalt selle vastu, et ise kuskile portaali sisse logida. Olin seda meelt, et õige tööjaotus on see, et mina teenin kapitali ja naine paneb selle kasvama.

Lõpuks tänavuse aasta alguses jõudis asi nii kaugele, et ma olin valmis ise reaalselt vaatama, kuidas ühisrahastuses see pull käib. Sain paroolid ja logisin sisse ning edasine on ajalugu. Sealt hetkest alates uppusin täielikult sellesse maailma ära ning olen pool aastat üritanud väga intensiivselt aega tasa teha ja teadmisi ammutada.

Olen oma abikaasale väga tänulik, et tal oli kannatust rahulikult ära oodata, kuni tema jaoks tol hetkel väga oluline teema ka minu jaoks huvi hakkab pakkuma. Oleks ta hakanud oma investeerimisõhinat mulle jõuga peale suruma, siis tõenäoliselt oleks tekkinud minus automaatne kaitserefleks ja ma ei kirjutaks praegu seda blogi.

Kogu selle pika jutu peale oskangi ma anda ühe olulise nõuande, mis on minu arvates paarisuhetes üheks õnne valemiks: tuleb olla kannatlik!

Loomulikult on paarilistel mingid ühised huvid, mistõttu üldse kokku saadi ja jäädi. Aga palju on ka erinevat. Kui hakata oma kaaslasele enda huvisid ja tegemisi jõuga peale suruma, siis sellega kaugele ei purjeta. Kui aga tegeleda oma hobidega kire ja pühendumisega, siis on väga suur võimalus, et teine pool ühel hetkel hakkab ka asja vastu huvi tundma.

Sellisel loomulikul moel tekkinud huvi võib kiirelt areneda millekski enamaks ja ühel hetkel avastategi, et investeerite koos, teete koos sporti, käite teatris või heegeldate sokke.

Hea meelega loeksin kommentaaridest, kas Te tegelete investeerimisel ühisrindena või tuleb Teil seda teha kaaslase vastuseisule vaatamata? Vallalised võiksid jagada, kuidas nad plaanivad oma tulevase kaasa “õigete asjadega” tegelema panna!