Miks noored astuvad vabatahtlikult võlaorjusesse?

Viimasel ajal on kuidagi järsku minuni erinevates seltskondades jõudnud jutud, kuidas mitmed värskelt keskkooli lõpetanud noored mehed on kohe täiskasvanuea alguses sidunud ennast tarbimislaenuga ja ostnud endale selle eest enda hetkevõimete kohta liiga kalli auto.

See pole kindlasti mingi uus mood, sest ka minu üks väga hea tuttav otsustas kunagi vahetult pärast keskkooli lõpetamist võtta liisingusse täiesti salongiuue auto. Ise elas ta seetõttu pikalt vanemate katuse all, kuna kiirelt selgus, et pigem madalapoolsest palgast pole sellise masina liisingut just eriti kerge tasuda.

Tegelikult pole ka mina päris patust prii, sest mäletan noorusajast, kuidas ma kõrgkooli sisse saades sarnase “keniaalse” lükke tegin ja 15 000 krooni õppelaenu võtsin. Mina ostsin selle eest endale tol hetkel päris vinge lauaarvuti. Õnneks polnud mul teisel õppeaastal ühtegi suuremat ostu vaja teha ja loobusin edasisest õppelaenust. Ei saa öelda, et tegin selle otsuse teadlikult, kuid hea, et nii läks.

Seda 15 000 krooni maksin pangale tagasi mitu head aastat, kuni lõpuks kogunes piisavalt vaba raha, et korraga ennast võlast vabaks teha. Seejuures on õppelaen tõenäoliselt võimalikest halbadest valikutest intressi poolest kõige parem. Igasugu autolaenud, väikelaenud ja tarbimislaenud võivad mõne inimese tulevikul aga kõri täiesti kinni tõmmata.

Pärast selle eksimuse likvideerimist pole ma ühtegi tarbimislaenu kunagi võtnud ning hinge taga on üksnes eluasemelaen, mis on võetud eelmise kinnisvarabuumi tipus ja on hetkel naeruväärselt heade tingimustega.

Miks viskuvad värskelt iseseisvasse ellu astuvad noored nii kergelt laenuorjusesse? Mina arvan, et üheks suureks põhjuseks on meie koolide finantshariduse nigel tase. Noore mehe veri vemmeldab ja suur soov on osta endale istumise alla auto, mida kümme aastat toa seinal olevalt postrilt on silmadega õgitud.

Oleks teadmisi rohkem, siis võib-olla suudetaks õigel ajal jääd mütsi sisse panna ja alustada oma sohvrikarjääri näiteks odavama auto ostuga. Hiljem finantsvõimekuse paranedes on aega endale uut autot liisida piisavalt.

Kogu selle teema juures tuleb mängu ka üks vastuoluline mõte: väikeinvestoritena, kui me paigutame oma raha erinevatesse ühisrahastusplatvormidesse, me just sellise tegevuse pealt enda kapitali suurendame.

Kas mul tekitab see mingeid südametunnistuse piinu? Kui aus olla, siis ei. Põhjus on lihtne: ma olen kindlalt seda meelt, et iga inimene vastutab ise oma tegude eest ja võtab ise oma otsused vastu.

Kui keegi tahab elada palgast-palgani ja seejuures maksta korraga tagasi mitut väikelaenu, siis see õigus on tal olemas. Minu õigus on seda mitte teha ja võimalusel hoopis selliste inimeste abil endale parem tulevik kindlustada. Samas ma tahaksin, et inimestel oleks rohkem teadmisi võimalike tagajärgede kohta enne, kui selliseid otsuseid tehakse.

Teine küsimus on siin otseselt inimese tausta kontrollivates laenukontorites – nendel lasub minu arvates väga tugev moraalne kohustus mitte anda uusi laene inimestele, kellel selgelt näha, et üha uute kohustustega tõmmatakse endal kõri järjest rohkem kinni.

Erinevaid USA podcaste kuulates ei suuda ma hoomata sealset õppelaenuprobleemi, mis tundub olevat ühiskonnas meeletu probleem. Paljud kõrgkooli lõpetanud inimesed peavad elu alustades esmalt aastaid august välja rabelema ja tihti seda ei suudetagi.

Selles plaanis pole meil Eestis elul häda midagi. Kui vaid ka keskkoolist antaks kaasa rohkem teadmisi, et ise paremaid otsuseid vastu võtta.

Avaldas Elunaut

Kontakti saab minuga e-maili aadressil tasane.investor@gmail.com.

2 kommentaari teemal “Miks noored astuvad vabatahtlikult võlaorjusesse?

  1. Tjah.. Kurb on see, et asjalikemates ülikoolides käies, kui meil siin Eestis leidub, on õppelaen kahjuks vajalik, kui just emme-issi õlga alla ei pane. Kui Eestis saad õppimise kõrvalt heal juhul täis kohaga tööl käia, siis UK või USA õppeasutustes elu nii roosiline ei ole (ilmselgelt jätaks välja suurepärased for-profit college’id). Ja samas ei saa ka kindel olla, et haridus pärast ära tasub. Eestis õppelaenu võtmine paistab ikka täielik farss olevat (õnneks ei ole pidanud ma sellega ise tegelema); näiteks need erakordselt tublid tegijad: https://www.coolfinance.ee/oppelaen No tule taevas appi! Paistab, et selle alusel võid “õppelaenu” templi kuhu iganes peale lüüa ja läheb küll. Õppelaen, tarbimislaen, SMS-laen – kõik üks ja sama.

    1. Eks kõige selle vastu aitab üksnes finantskirjaoskuse parandamine juba noorest east. Aga miskipärast on see teema meie ühiskonnas tabu. Inimesed tulevad keskkoolist läbi ilma, et neile õpetatakse kõige elulisemaid asju nagu arvete maksmine või laenu võtmine jne.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga