Miks ja kuidas ma sunnin aktsiabörsil ennast kätel istuma?

Öeldakse, et edukas investeerimine peaks olema nii igav nagu vaataks värvi kuivamist. Kuigi olen loomult tasakaalukas ja pigem konservatiivne, siis üheks halvaks omaduseks on mul kohatine kärsitus. Kui ma midagi pähe võtan, siis ma tahan sellega nüüd ja kohe tegeleda ning näha ka momentaalseid tulemusi. Kuidas investeerimises oma kärsitust saab alla suruda, et ei teeks otsuseid lihtsalt otsuste tegemise vajadusest?

Nagu mitmel korral olen kirjutanud, siis mina sisenesin sügavamalt investeerimismaailma alles tänavuse aasta alguses. Algus oli väga õhinapõhine ning lasin aktiivselt käppadel käia ning kujundasin meie pere senist portfelli enda parema äranägemise järgi aktiivselt ümber. Tegevust jätkus ning kogu see maailm tundus väga põnev ja hoomamatu.

Aktsiaturult sai tehtud ka mitu impulssostu, mida tänaste teadmistega enam ei teeks, kuid õnneks suures plaanis midagi kapitaalselt untsu vist ei keeranud. Täpselt oktoobri keskel möödus meie viimasest üksikaktsiate ostust juba neli kuud. Kuigi aktsiaturule planeeritud kapitali hulk järjest kasvab, siis olen istunud kätel, kuigi kohati näpud ikka väga sügelevad.

Mul on kindel soov aktsiaportfelli vundament üles ehitada neljale-viiele “vaalale” ehk kindlatele Eesti ettevõtetele, mida võiks julgelt hoida läbi kriiside. Olympicu näol on meil üks vundamendi nurk hetkel paigas, LHV-s on samuti üsna korralik positsioon sees ning Tallinna Kaubamajast on hammustatud esimene väike tükk. Plaanist on täielikult puudu veel Tallink ning Tallinna Vesi.

Muidugi saaks lükata lihtsalt orderid letti ja soovitud ettevõtetes piisavad positsioonid sisse võtta, kuid minus on kindel usk, et mingil ajahetkel saab ka neid tugevaid aktsiaid palju soodsamalt tasemelt. Küsimus ongi selles, millal see aeg tuleb ja kas mul jätkub püsivust, et seda ära oodata? Võib-olla olen ma just see paljukirutud “taksojuht”, kes kannatab ja kannatab ning siis lükkab buumi viimases tipus kogu oma kapitali meeleheites turgu.

Kui soovitud vundament oleks olemas, siis saaks väiksemate summadega panustada ka vähemlikviidsetesse ettevõtetetesse, mis tunduvad huvitavad ja potentsiaalikad. Selles mõttes alustasin ma veidi valest otsast, kuna meil on erinevatel põhjustel portfellis näiteks Läti kasvav tehnikafirma HansaMatrix ja probleemses ehitussektoris siplev Nordecon.

Vaatamata sellele, et soovitud ettevõtted on hetkel minu jaoks liiga kallid, siis olen silma peale pannud päris mitmele firmale, mida ma tugeva aktsiaportfelli olemasolu korral väikeses koguses ostaksin. Siia kuuluvad näiteks Ekspress Grupp, Panevežio statybos trestas ja Vilkyškiu pienine. Kuigi orderid on olnud isegi juba sisse pandud, siis ostudeks pole veel läinud. Peamiselt just seetõttu, et soovin enda paika pandud plaanist kinni hoida.

Kas selline korrektsiooni ootamine on õige või mitte? Kurat seda teab! Erinevaid inimesi kuulates on ka palju erinevaid arvamusi – kes soovitab istuda rahas ning oodata börsikrahhi, kes aga soovitab ostuhinda keskmistades jooksvalt turule siseneda. On ka neid, kes ütlevad, et tuleks kogu papp korraga turgu lükata ja mitte liiga palju muretseda.

Kuna neli pikka kuud on juba passitud, siis jään endiselt oma paika pandud põhimõtetele truuks ning olen ootel. Hoian oma ostunimekirjal pidevalt silma peal ning ootan kolmanda kvartali finantstulemuste laekumist – äkki see pakub mõne hea võimaluse.

Õnneks on minu rahutule hingele ka olemas üks hea kosutus – ühisrahastus. Kuna seal raha pidevalt liigub, siis alustan iga päeva sellega, et jagan öösel tagasi tulnud summad Mintoses ja Twinos uuesti helde käega välja. Automaatpakkujad olen välja lülitanud ning selline käsitöö aitab mul ennast tähtsana tunda ja leevendab tegutsemisvajadust. Nii saab börsil rahulikult ilma tõmblemata silma peal hoida, et loodetavasti õigel ajal reageerida.

Avaldas Elunaut

Kontakti saab minuga e-maili aadressil tasane.investor@gmail.com.

2 kommentaari teemal “Miks ja kuidas ma sunnin aktsiabörsil ennast kätel istuma?

  1. plaaniga investeerimine on kõige igavam tegevus üldse. Rutiin, numbrid ja “värvi kuivamine”, jube raske on seda põnevaks kirjutada / lavastada / filmida. Istun ise samamoodi rahas ja ootan verd tänavatel. Mida pole, on veri…

    1. No kui eesmärk on finantsvabadus, siis tuleb seda rutiini ja igavust taluda. Eks põnevuse mõttes võib ju mingi protsendiga portfellist alati kas kaubelda või riskantsemaid tehinguid teha. Nagu kirjutasin, siis endalgi tegelikult selline plaan tulevikus täitsa olemas. Lihtsalt enne tahaks korraliku portfelli vundamendiks kokku saada. Päris verd tänavatele ma isegi ei sooviks, kuid sellist korralikku 20-30% korrektsiooni küll.

Kommenteeri