Kooneradamine või raiskamine? Kuidas leida õige tasakaal?

Finantsvabaduse poole pürgijad ja selle teema kohta huvi tundvad väikeinvestorid on kindlasti palju lugenud edulugudest, kus praeguseks oma eesmärgini jõudnud inimesed elasid mingil eluetapil võimalikult askeetlikult, et suur osa oma tuludest säästa ning investeerida. Samas, üheks paljude inimeste peamiseks vastuargumendiks säästmisele on see, et elu tuleks elada nüüd ja praegu, mitte keelata endale häid asju ja lükata kõike head kusagile umbmäärasesse tulevikku. Kas see on nii must ja valge või kus on tasakaalupunkt ja kuidas seda leida?

Mina olen väga tugeva tahte ja sihikindlusega inimene ning sisemise motivatsiooni leidmisel suudan vankumatult valitud teel püsida ning lõdvalt ka asjadega liiga äärmustesse minna. Finantsvabaduse otsingutel tähendab see seda, et minu jaoks pole olnud mingi probleem oma kulutustekraane invetseerimiseesmärkidel kinni keerata. Selle juures ma tunnistan endale teadlikult, et ma panustan oma tulevikku mingil määral ka oleviku arvelt, kuid kuna ma pole kunagi tarbimisühiskonna võludega kaasa jooksnud, siis ma ise olen rahul ja ei tunne, et millestki väga olulisest loobuma olen pidanud.

Kui ma elaks üksi, siis sellega lugu siin ka lõppeks. Saaks joone alla tõmmata ja magama minna. Aga mul on abikaasa ning inimesed on teatavasti erinevad. Siinkohal kinnitan taas, et lähtudes arvukatele kogemustele, mis on saadud tänu meie kandi naisterahvastega läbikäimisele (enne abikaasaga kohtumist muidugi), õnnestus mul sellest pakist leida täielik jokker, kes jagab minuga samu väärtusi, kuid erinevalt minust suudab jääda mõistuse piiridesse ja ei lange äärmustesse.

Küll on olnud probleeme sõprusringkonnas, kus mõni inimene ei saagi üldse aru ei minu eesmärkidest ega selle suunas liikumiseks valitud vahenditest ja peab mind peast täitsa segaseks. Õnneks tihedamalt suhtlen inimestega, kellel sarnased eesmärgid ja huvitav on tõdeda, et ma pole oma sõprade hulgas kaugeltki mitte kõige suurem kooner.

Nii väga, kui ma ka ei sooviks iga senti pooleks saagida, siis kodurahu huvides ei saa ma seda teha. Kohati tuleb see kergemalt, kohati raskemalt, kuid minu jaoks tähendab see igal juhul teadlikku sekkumist. Minu skaalal on normaalsuseks koonerdamine ja kõik sealt edasi on juba tavatsoonist välja tulemine. Mõne teise jaoks on normaalsuseks pidevalt võlgades elamine ja sealt sammu tagasi astumine nõuab vaimset pingutust.

Kogu jutu tahaks lõpetada tõdemusega, et olen endale selgeks teinud, et finantsvabaduse nautimiseks pean ma tulevikus oma skaalat korrigeerima, sest vastasel juhul olen kunagi üks nendest inimestest, kes mängib mängu, kus võidab see, kellel surres on kõige rohkem raha. Seda ma tegelikult ei taha.

Kuna probleemi teadvustamine on samm paranemise suunas, siis ma hetkel eriti ei põe. Praegu üritan aga lubatud ja lubamatu piiri peal balansseerides koonerdamisega jätkata, et meie finantslumepall võimalikult suure hooga mäest alla tuhiseks ja palju lund korraga endaga kaasa pakiks. Ühel hetkel hakkan abikaasa toetusel teadlikult oma jalga koonerdamisepidurilt ära võtma ning finantsvabaduse saabudes soovin kindlasti ka oma nähtud vaeva vilju praegusest rohkem nautida.

Kui kerge või raske teil on igakuiselt raha säästa? Kas üleliigne säästmine või kulutamine on tekitanud pingeid ka lähedaste või sõpradega?

Avaldas Elunaut

Kontakti saab minuga e-maili aadressil tasane.investor@gmail.com.

3 kommentaari teemal “Kooneradamine või raiskamine? Kuidas leida õige tasakaal?

  1. Mina tahtsin selle loo kirjutada!
    Just plaanisin rääkida, kuidas minu teine pool on suurem kulutaja, aga see on hea ja hoiab tasakaalus. Muidu vist ei satukski peentesse trahteritesse lulli lööma…

  2. Mind jättis osaliselt säästmise tõttu elukaaslane maha, kellega elasin koos peaaegu 7 aastat. See mõjus mulle väga hävitavalt ja sele tulemusel olen hakanud/pidanud hakkama nüüd hoopis palju raha kulutama.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga