Elunaut

Uus aasta on juba varsti kaks nädalat vana ja mul pole ei eelmise aasta kokkuvõtet ega uue aasta resolutsioone ega midagi… Mis blogija ma selline olen, eksole? Ega ma niisama siia teie ette ei tulnud, tegelikult on mul muidugi enda kaitseks vabandused ka välja mõeldud. Ja nendest alustamegi.

Olen umbes kuu aega päevad ja ööd möllanud, et sisuliselt käia tööl korraga kahes kohas. Nimelt olen teinud mitmed vajalikud sammud, et laiendada enda ettevõtte alt pakutavat tegevust. Sain ühel hetkel aru, et minu ettevõtte arengupotentsiaal on piiratud, kuna ma ainukese töötajana lihtsalt mingist mahust rohkem ei suuda tellimusi vastu võtta. Hinna tõstmine on muidugi üks variant ja seda olen ka teinud, aga aja jooksul on tekkinud suuremad ambitsioonid – tahan, et ühel hetkel mu oma ettevõttes teeksid reaalse töö ära teised, täpselt nagu raha minu eest käib palka teenimas.

Et selline olukord saaks tulevikus tekkida, tuleb mul teha teatud põhimõttelised muudatused, et laienemine oleks üldse võimalik. See nõuab aga päris palju ajalist ressurssi. Saan aru, et mu jutt on ümmargune nagu meie peaministri nimi, kuid kahjuks ma ei saa täpsem olla, kuna vastasel juhul oleks liiga lihtne minu identiteet ära arvata. Valdkond, kus teenust pakun on väga nišš, seega jään mõnusa ääri-veeri peale, et ei tekiks olukorda, kus mõni blogi lugeja avastaks, et aaaa, see on ju see tüüp.

Kogu vabanduse kokkuvõtteks tahtsin öelda, et tööd on retsilt palju ja kasu näeb sellest alles kuskil kaugemas tulevikus, kui üldse… kurat, kõlab täpselt nagu investeerimine…

Tegelt oli mul asja ka. Otsustasin, et ei tee ühte megapikka aastat kokkuvõtvat postitust, vaid löön vabal hetkel oma suure andmekogu lahti ja leian mõne numbri või märke, mida aastast 2017 võiks välja tuua.

Sel korral räägin oma ettevõttest, nagu postitust ka alustatud sai.

Eelmise aastaga sai minu jaoks läbi teine aasta kui ma ettevõtte alt teenust osutasin ning kui ma oleksin oma ühemehefirmaga börsil, siis te tahaksite kõik just praegu minu aktsiaid osta. Nimelt suutsin ma kasumireal võrreldes 2016. aastaga näidata koguni 119% suurust kasvu. Ma tean, ma ise ka rahul!

Ehtsa eestlasena hakkasin seda numbrit nähes muidugi esimese asjana mõtlema, kui raske ikka saab olema seda 2018. aastal veel ületada. Aga tegelikult pole see eesmärk omaette, kuna olen väga rahul, et minus üldse ettevõtjapisik välja lõi.

Nüüd mõnda aega purjetan siis edasi nii palgatööl, rabelen topelt oma ettevõtte reorganiseerimise kallal, üritan lisateenistust hoida enam-vähem eelmise aasta tasemel ning proovin ikka vaikselt ka investeerida.

Kuna tegemist on investeerimisblogiga, siis lõppu sellel teemal ka: olete näinud, kuidas Balti börsil sõit käib praegu? Mina olen. Taksojuhid vist.