Ma pole meremees, aga peaksin vist käsivarrele ankru tätoveerima!

Minu aktiivse börsiinvestori karjäär on nüüdseks kestnud veidi rohkem kui aasta ning kuigi olen teadmiste poolest valgusaastate kaugusel sellest, kust ma alustasin, siis mida rohkem ma uusi teadmisi kogun, seda rohkem ma mõistan, kui vähe ma tegelikult tean.

Selles loos ma ei taha üldsegi rääkida mitte teadmistest, vaid ühest väga konkreetsest psühholoogilisest barjäärist, mida ma olen endale hakanud börsiinvestorina tunnistama, kuid millest on äärmiselt raske vabaneda. Tegemist on siis ennast teatud hinna külge ankurdamisega.

Põhimõtteliselt tähendab see aktsiabörsil seda, et osaledes kunagi LHV IPO-l ning hankides sealt aktsiad hinnaga 6,95 eurot tükk, ongi LHV aktsiate “õige hind” minu jaoks see 6,95. Hoolimata näiteks sellest, et LHV on järjest kasvamas ja oma tegevust laiendamas, siis minu jaoks on ja jääb aktsia hind “liiga kalliks”, kui see on üle minu ankurhinna.

Hästi toimub see ka vastupidi. Oletame, et ostsid mingi ettevõtte aktsiat hinnaga 1 euro tükk ning järgmisel nädalal teatas firma mingist katastroofilisest juhtumist, mis kukutas aktsia hinna kiirelt 20-30% madalamale. Nüüd, ratsionaalne investor teeks uute uudiste valguses ettevõtte kohta analüüsi ning vajadusel müüks enda aktsiad maha ning võtaks kahjumi sisse. Ankurdaja aga mõtleb, et enne ei müü, kui hind on tagasi tõusnud ostuhinna juurde ja läheb koos ettevõttega kasvõi koos põhja.

Tegelikult ju puudub sellel ostuhinnal mingigi seos ettevõtte väärtusega, kuna samal ajal võib tuhandel erineval investoril olla kõigil oma hind, mida nad nö “õigeks hinnaks” peavad. Ega see ei tähenda ju, et ettevõttel oleks korraga tuhat erinevat väärtust.

Olen isegi oma karjääri jooksul korra selle tegevuse läbi teinud, kus ostsin suht mõtlemata kellegi soovituse peale Klaipedos Nafta aktsiat, saamata tegelikult aru, mida see firma täpselt teeb või mis nüansid neil seal on. Ankurdasin ennast teatud hinna külge ja olin täiega närvis, kui hind mitmeid kuid pidevalt kergelt langustrendis oli.

Minu õnneks ühel hetkel tuli hind tagasi ostuhinna ehk minu ankru juurde ja müüsin aktsiad kohe maha ning sain vaevast lahti. Üks sarnane case on mul portfellis ka siiani, milleks on Nordecon. Kunagi Jaak Roosaare blogis välja visatud mõtte peale ostsin minagi Nordeconi ja sealt hetkest on langus olnud rohkem kui 8%. Kuna Nordecon on vähemalt Eesti firma ja minu jaoks arusaadavam kui Klaipedos Nafta, siis õnneks ma suurt väga ei pabista ja hinda ei jälgi.

Ühesõnaga, ma püüan endale teadlikult sisendada, et see hind, mis sa aktsia eest maksid, ei oma absoluutselt mingit rolli selles, mismoodi aktsia käitub. Samuti ei tohiks olemasolevate aktsiate ostuhind mõjutada su järgnevaid tegevusi – ka siis juurde ostmist või müümist.

Parim näide ankurdamise kohta tuleb hoopis mujalt kui börsimaailmast. Ehk olete kuulnud, et USAs on üsna populaarne selline mõtteviis, et kihlasõrmus peaks maksma mehe kahe kuu palga. See on aga minumeelest üks ebaloogilisemaid ankruid üldse. Iga normaalselt mõtlev inimene saab ju aru, et tegemist on müügimeeste edendatud numbriga, et müüa kallimaid sõrmuseid.

Miks peaks armastus olema mõõdetav sellise konkreetse numbriga? Kas siis rikkama mehe armastus on rohkem väärt kui tavalise mehe armastus? Minu jaoks oleks näiteks naise valikul see üks väga konkreetne kriteerium, kui nõudmisel oleks “kaks kuupalka sõrmus” või vastus on EI, siis head-aega. Õnneks mul väga tore abikaasa leitud ja ei pea pead vaevama.

USAs on tehtud ka mitmeid uuringuid selle teema kohta ning tihti saabki see kahe kuu standard saanud inimestele reaalselt ankruks, mis veab nende pea vee alla. Laenuga ostetud kihlasõrmus paneb alguse võlgade laviinile ning ühel hetkel on pruut läinud, sõrmus läinud, aga laen ikka kukil.

Tore, kuidas finantsblogija lõpuks nii teelt välja keeras oma jutuga… 🙂

Avaldas Elunaut

Kontakti saab minuga e-maili aadressil tasane.investor@gmail.com.

10 kommentaari teemal “Ma pole meremees, aga peaksin vist käsivarrele ankru tätoveerima!

  1. Heasse kohta jõudsid välja jah! 😀

    Aga võime vabalt ankru-klubi teha! Väga ebaratsionaalne, aga samas ka loogiline, eriti kui ettevõte vahepeal väärtust kaotanud – keegi ei taha ju kaotust vastu võtta ja müüa aktsiat kindla miinusega. Ikka loodad ju, et “kuni pole müünud, pole kaotanud”.

    Minul on sama suureks probleemiks ka kasumiga müümine – tean täpselt, et “ettevõte ei ole ju nii palju väärt, see ebareaalselt kõrge hind ei saa kaua kesta ja mõistlik inimene võtaks kasumi koju”. Aga mina.. mina ikka mõtlen, et “äkki homme kasvab veelgi” ja siis jään passima langevat hinda, mille oleks võinud ammu müüa…

    1. Mul on reaalselt jäänud üks ost tegemata, kuna positsioon oli juba võetud, hind oli tõusnud ja tahtsin juurde osta, aga siis tundus ankru tõttu liiga kallis. Ja üks ost on jäänud tegemata, kun ankurdasin ennast hinna külge, kus piiris hind oli pikalt olnud. Kuigi ettevõtte numbrid läksid paremaks, siis kallimalt positsioonilt jätsin ostamata. Pärast seda lendas hind edasi muidugi.

  2. Aga kui “ankurdatud” hinnast alla kukub miks sa ei vaata seda kui ostu kohta? ALE ALE ALE
    Loomulikult kui ka tegelik õige hind on sama mis su ankur.

    1. Niipidi on toiminud isegi. Mingid positsioonid said selliselt 4-5 erineva ostuga sisse võetud. Loos mainitud Klaipedos Nafta ja Nordecon olid esialgu juba valedel alustel ostetud, seetõttu esmesel juhul ka müüsin (minu ainuke müük üldse) ja teisel juhul juurde ei osta.

  3. Päris hea postitus sul! 🙂 Äkki peaks paika panema mingid kindlad reeglid, mille järgi ettevõtet hindad. Teha nö. mudel hinnastamise jaoks ja emotsioonid üldse välja keerata 😀

        1. Kõige tähtsam reegel on see, et enne kui aktsiaid müün, pean naise käest luba küsima 🙂 Päriselt ka. Põhjus on lihtne, et mitte mingit äkilist otsust teha, mida tegelikult pole vaja. Oste poole pealt arvutab mul excel välja mõned erinevad suhtarvud ja värvib siis minu huviorbiiti sattunud aktsia erinevat tooni roheliseks. Nö rohelisi aktsiaid jälgin hoolikamalt ja uurin tausta rohkem. Aga kuna möllan vaid Balti turul ja oma vaatlusnimekiri piisavalt lühike, siis olen jooksvalt enamvähem enda arvates ettevõtete tegemistega kursis.

          1. See on tegelikult väga hea reegel!
            Aga oskad sa mõnda saiti või linki jagada, kus oleks lihtsalt ja selgelt selgitatud, milliseid suhtarve jälgida ja kuidas?
            Tahaksin ise ka vaikselt viisi aktsiaturule siseneda, aga hetkel on veel julgusest puudu jäädnud. Tahaks natuke targemaks saada, et ei ostaks lihtsalt ostmise pärast 😀
            Kas sa investeerisid balti turul läbi lhv väärtpaberikonto?

          2. Kõige lihtsam on alustada P/E ja P/B näitajatest. Need on loogilised ja juba annavad päris palju infot. Ma veel üritan jälgida ka EV/EBITDA näitajat, aga sellega Balti aktsiate puhul keerulisem. Oma excelisse täidan jooksvalt iga kvartaliaruande järgi EPS-i (earnings per share) ning tabel arvutab P/E näitaja. Tabelis on ka kirjas dividenditootlused hetkehinda arvestades. Mõned numbrid jooksevad veel ise tabelisse ning osad näitajad on pandud nagu rääkisin värvikoodidega, et näeks ilma süvenemata, kellel silma peal hoida. LHV pangast jah, mul eraldi konto deklareeritud investeerimiskontona ja sealt alt tegutsen. Väärtpaberikonto pole pangas vaid depositooriumis, seal põhimõtteline vahe sees.

Leave a Reply to Tasane Investor Cancel reply