Olen oma paariaastase teadliku finantsvabaduse poole püüdlemisega avastanud ühe väga filosoofilise aspekti, mis saadab investeerimisteemasid pea igal sammul. Nimelt, on põhimõtteliselt kaks äärmust inimesi – ühed, kes usuvad, et täiskasvanuelu alguses tuleb elada vaid kiirnuudlitest ja kõik ülejäänu säästa ning teised, kes ergutavad elama nüüd ja kohe ning mitte muretsema homse päeva või veel vähem mingi hoomamatu pensioniea pärast.
Kuna elu pole kunagi nii must-valge, siis reaalsuses on tegemist skaalaga ning iga inimene paikneb kuskil sellel skaalal, lähemal või kaugemal emmale-kummale varem välja toodud ekstreempunktile. Mina pean ennast inimeseks, kes pigem on skaala selles otsas, kus on need kiirnuudlitüübid.
Sattusin alles hiljuti sel teemal ühe lähedase inimesega diskuteerima ning välja tuli üks väga tore arutelu. Minu põhiliseks motivaatoriks on see, et ma ole väga sihikindel ning tavaliselt suudan oma tegevustele teatud aja kogu täiega pühenduda. Seepärast, kuni see täielik motivatsioon mul peal on, tahan ma seda sajaprotsendiliselt ära kasutada. Kunagi ei tea, kas see kestab veel aasta, viis aastat või kuni finantsvabaduse saavutamiseni.
Selles olen ma aga kindel, et investeerimisega ma jätkan kuni elu lõpuni, kuid kindlasti tahan ka ühel hetkel veidi rohkem oma pingutusest võrsunud tulu nautida. Praegu, kui motivatsioon on laes ja jaksu tegeleda on, lasen sellel laineharjal seni, kuni seda olukorda jagub. Seda muret ma enda puhul üldse ei karda, et tekiks see pendli efekt, kus praegu olen ühes äärmuses ning siis järsku pendeldan teise äärmusesse (loe: laristan kõik säästud ja investeeringud maha).
Mind motiveerib väga ka see mõte, et võib-olla 10 aasta pärast olen ma jõudnud olukorda, kus saan endale lubada täielikult oma graafiku järgi elamist. Näiteks kolmeks kuuks talvel lihtsalt kuskile sooja kliimasse lahkumist või mis iganes tol hetkel relevantne tundub. Ehk siis minu jaoks on kaalukausil 10 aastat suuremat pingutust ja säästlikku elamist = loodetavasti 30-40 aastat tänu sellele palju paremat ja mõnusamat äraolemist vs koheselt võimete piiril mõnusat äraelamist, kuid kuni surmani raha orjaks olemist ja täieliku vabaduseni mitte jõudmist.
Alternatiiviks on muidugi teha seda veidi normaalsemalt ehk säästa vähem ja elada kohe natukene rohkem, kuid ikka liikuda eesmärgiga finantsvabaduse poole. Ka see on väga okei ning see suund on meie peres esindatud tänu mu kallile abikaasale, tänu kellele ma päris hulluks koonerdiseks õnneks muutuda ei saa. Aga, nagu juba mainisin, siis tahan ära kasutada praegust motivatsiooni kõrghetke ja võtta sellest välja viimast. Rahuliku tempo peal saab jätkata ükskõik millal.
Miinused ja murekohad?
Väga tõsine argument on “kohe elajatel” see, et aga noorusaastad on just need, kus peaks elu nautima, sest vanast peast põdurana pole elu enam sama. Põhimõtteliselt olen sellega nõus, kuid minumeelest peitub selles argumendis omakorda vastuargument. Kohe elu nautijatel jääb reeglina tõeliseks puhkuseks vaid pensionipõlv, mis ilmselt tõepoolest pole paljude jaoks enam tervelt elatud aastad. Aga 40-50 aastaselt “pensionile” jäämine tundub mulle ahvatlev, sest selles vanuses ma ei näe küll põhjust väga põdurdamiseks.
On veel mõningaid “aga, mis siis kui..” argumente, kuid need on riskid, mida ma olen valmis võtma oma eesmärkide nimel.
Näen igapäevaselt enda ümber nii “kohe elajaid” kui ka “hing kinni säästjaid” ning muidugi kõiki, kes nende vahele jäävad. Arvan, et ei ole õiget ega valet teed ning iga inimene peaks leidma endale sobivama. Kahjuks on küsimus pigem selles, et kui säästjad on oma suuna valinud teadlikult, siis hetke nautijad pole suutnud või tahtnud endale teadvustada, mida nende valik võib kaasa tuua. Paljud, kes lõpuks sellele mõtlema hakkavad, liiguvad skaalal tunduvalt säästmise poole.
Rohkem üksteisemõistmist, teadlikke valikuid ja teiste inimeste valikute aktsepteerimist on see, mida võiks meile juurde tulla. Et poleks nii, et investeerimisega tegeleja mõtleks halvustavalt nendest, kes elavad palgapäevast palgapäevani või võimete piiril elu nautivad inimesed mõnitaksid säästjaid sendiveeretajateks.
* Pealkiri on puhtalt provokatiivne mõttemäng, mida mulle meeldib peas veeretada. Et kui ma tahaks, siis põhimõtteliselt Eesti mõistes “rikas” välja näha pole mingi probleem – üürid ühe ilusa korteri, liisid ebamõistlikult kalli auto ja nii ta läheb. Aga miks või mis eesmärgiga?
