Vaesuse mõttelaad ehk kindel viis, kuidas sa kunagi oma rahaasju korda ei saa!

Tere, tere kõik blogi lugejad. Alustan vabandusega, et olen teid nii unarusse jätnud. Aga mai kuus sellised rannailmad viivad fookuse kuskile mujale kui toas istumisele. Olen viimasel ajal sattunud üha rohkem mõtlema ühele teemale, mida vist varemgi olen üritanud teiega jagada. Kuna minu jaoks on tegemist olemuslikult väga tähtsa asjaga, siis filosofeerin veel… kannatage ära või rääkige kaasa!

Vaesuse mõttelaad

Ma ei mäleta enam, kas ma lugesin seda kuskilt blogist või kuulsin mõnest podcastist, aga millalgi jäi mul kõrvu kõlama selline väljend nagu “vaesuse mõttelaad”, mis suurel hulgal inimestel ei võimaldagi oma rahaasju korda saada, rääkimata mingi suurema jõukuse kogumisest.

Selle sõnapaari all peeti silmas ka minu arvates Eestis väga levinud hinnangut, et rikkad ja jõukad on kindlasti pätid ja halvad inimesed, sest ega raske tööga pole ju keegi rikkaks saanud. Paljuski on tõenäoliselt vähemalt meie regioonis see arusaam juurdunud Nõukogude Liidu ajal, kus kommunismi ideaali järgi pidid kõik võrdsed olema. Päris elu oli muidugi hoopis midagi muud, kui osad olid selgelt võrdsemad kui teised, aga sellest kõva häälega ei räägitud.

Kui aga inimestel on juurdunud see mõtteviis, et rikkad on kahtlemata oma vara mingil hämaral moel teeninud, siis välistab see ju võimaluse, et needsamad inimesed ise rikkuse poole pürgiksid. Miks? Aga eks ikka seetõttu, et kes see niiväga ikka tahab pürgida sinna suunas, mida ta enda alateadvuses peab mustaks ja räpaseks.

Raha ja sellest rääkimine on meie ühiskonnas üsnagi suur tabu ning selle mõtteviisi murdmine on küll täies hoos, kuid see kõik võtab ilmselt aastakümneid aega. Minu jaoks on arusaamatu, kuidas näiteks lotovõiduga taevast pähe sadanud rikkus on ühiskonnas igati aktsepteeritav, kuid oma ettevõtte üles ehitanud ja aastaid edu nimel vaeva näinud inimese poole vaadatakse kahtlustava pilguga. See ei ole normaalne! Võib-olla ma pingutan veidi oma näidetega üle, aga mulle on selline mulje jäänud küll.

Olen ise ka olnud selle mõtteviisi vangis ja kohati leian isegi praegu ennast kohati sarnaselt mõtlemast, kuigi tegelikult mõistan väga hästi, et see pole õige. Aga kui tahate selle vaatenurga tulihingeliste esindajaid leida, siis minge mõne Delfi uudise kommentaare lugema. Julm! Ma teatud teemadel klikin selle kommentaariumi lahti lootuses hoomata tavainimeste üldist mõttemalli. Päriselus pole need asjad muidugi nii võimendatud, kuid mingid laiemad mõttemallid on samasugused.

Eestlane on loomult kade?

Järgmisena ei saa me üle ega ümber puhteestlaslikust kadedusest. Kui ikka naabril läheb hästi, siis peab minul minema veel paremini. Ma ei tea miks see mõtlemine on nii juurdunud. Pole hullu, kui see kadedus väljendab ennast positiivselt ehk paneb inimese elus kaugemale pürgima. Kuid sellisel juhul ei saa seda enam nimetada ilmselt kadeduseks vaid motivatsiooniks.

Kui kadedus väljendub aga selles, et mitte ei hakata ise rohkem pingutama vaid üritatakse pigem kaaslasi takistada edasipürgimisel, siis see on kurjast. Aga just selline käitumine on minumeelest liiga levinud.

Kui tihti olete te kohanud olukorda, kus räägite oma plaanidest kellelgi ning esimene vastus on kohe, et see pole võimalik ja ära seda küll tee ja ei, ei, ei…? Minul viimasel ajal järjest rohkem. Kusjuures taaskord, ma aastaid tagasi olin isegi võib-olla pigem samuti selline, kes hoidis vanast ja tuttavast hoolega kinni, et mitte sattuda mõnda uude olukorda, mis oleks mind proovile pannud.

Sukeldumine investeerimismaailma on pannud mind paljuski asjadele teise pilguga vaatama. Edasipüüdlike inimeste hinnangul olen ma arenenud positiivses suunas, kuid kahjuks on ka teine grupp sõpru-tuttavaid, kelle arvates ma olen muutunud hoopis nende arusaamade kohaselt negatiivselt. Samas, täiesti tõsimeeli mõtlevad seda vähesed ja pigem on see vist kaitsereaktsioon just selle vastu, et kuigi ise tahaks ka sära silmis tegutseda millegi uue ja huvitavaga, siis lihtsam on mugavustsoonis molutada ja teiste tegemisi kritiseerida, et üritada hoida neid endaga samal tasemel.

Tublid saavad hakkama

Miks on see nii, et mingid inimesed suudavad mitu korda luua ja üles ehitada eduka ettevõtte. Miks mõned inimesed töötavad ennast üles, kaotavad kõik ning töötavad ennast varsti uuesti üles? Miks mõned inimesed virelevad vaesuspiiril, võidavad loteriiga miljoni ja mõne aja pärast on tagasi seal, kus enne sülle kukkunud suurt raha?

Teatud inimestest õhkub kohe sellist aurat, et ükskõik, mida nad ette võtavad, suudavad nad selle eduka lõpuni viia. Teised on aga pidevalt iseendaga hädas, suu täiega viril ning alati on süüdi kõik teised mitte nemad ise. Järjest suureneva vanusega ning elukogemuse lisandumisega oskan erinevaid tüüpe enda arvates üha paremini ära tunda.

Harva on leida täiesti puhast eksemplari ning erinevad inimesed asuvad sellel skaalal erinevates kohtades. Arvan ka, et ise endaga tööd tehes on võimalik oma positsiooni ja mõttemalli päris tublisti muuta. Aga motivatsioon peab tulema enese seest ning see on paljude jaoks selgelt ületamatu raskus.

Kokkuvõttes olen ma palju rohkem hakanud hindama inimesi, kes on millegagi hakkama saanud. Igasugu huvitavaid inimesi on meil siin oma väikeses Eestis olemas, kes on teinud nii vägevaid asju. Kahjuks enamused nendest inimestest jäävadki nö varju, kuna nad ei soovi avalikkuse tähelepanu. Kuigi just nemad oleksid kõigile väga heaks eeskujuks.

Ehk siis… rohkem sallivust, rohkem märkamist, rohkem tegijate tunnustamist ja rohkem tublidust ning häid mõtteid! Vähem kadedust, eelarvamusi ning mugavustsooniga leppimist!

NB! Kui kogu see pikk tekst tundub liigendamata ja hüplev, siis see mustand oli mul lahti nädalaid ning kirjutasin selle postituse 4-5 jaos. Tahtsin lihtsalt need mõtted endalt peast välja saada. Vabandan.

Avaldas Elunaut

Kontakti saab minuga e-maili aadressil tasane.investor@gmail.com.

3 kommentaari teemal “Vaesuse mõttelaad ehk kindel viis, kuidas sa kunagi oma rahaasju korda ei saa!

  1. Ma ei tea , kas vaesusel on mõttelaad, pole ise kokku puutunud. Kui päris vaesusest rääkida, siis lugesin kunagi mingit uuringut, mis väitis, et kui inimesed viia teatavale vaesuse tasemele, siis mõtlemine muutub – sa ei tee pikki plaane, kui sul on vaja söögiraha. Suht loogiline ka.

    Küll olen väga palju kohanud mõtlematust. Inimesed lihtsalt EI MÕTLE oma rahalise seisu peale või selle parandamise peale säästmise ja investeerimise mõttes. Ainukesed rahalised mõtted, mis olen täheldanud, on suurema palga saamiseks töökoha vahetamine, mingi asja soodukaga ostmine jne. Selline lühiajaline planeerimine, aga kui hakkad rääkima, et näed, said uue töökoha, äkki investeerid ülejäägi kuhugi ja see hakkab sulle raha tootma. Siis isegi ei hakata vastu vaidlema , vaid tuleb pähe selline nägu, nagu räägiks näiteks Plancki konstandist või molekulaarbioloogiast – totaalne hämming, võrrand kolme tundmatuga. Ja ma ei räägi madalalt tasustatud inimestest, pigem selline kõrgharidusega, heade ( või no enam-vähem) töökohtadega inimeste klass. Ma ei teagi, kas inimesed ei taha mõelda (vananemine = surma lähenemine, alateadlik hirm) või lihtsalt pole seda harjumust. Peetakse iseenesestmõistetavaks, et töövõime on sama elu lõpuni, sissetulek on sama või tõusev ja pensionil olles raha ju nagunii eriti vaja pole.
    Samamoodi nagu inimesed eeldavad, et iseseisev Eesti riik on täiesti loomulik nüüd ja tulevikus, milleks need kaitsekulutused.

  2. Ilmselt põhjus algses postituses, tavaliselt ma kommentaarides niimoodi ei laiuta, nüüd inspiratsiooni palju ja ajas üle ääre.

Leave a Reply to Metallihunt Cancel reply