Investor Taavi Ilves käis hiljuti külas Äripäeva raadios Investor Toomasel ning rääkis oma tegemistest investeermismaailmas. Kuulasin saadet suure põnevusega ning kõlama jäi mulle lõpuks sellest kõigest räägitust sootuks üks veider koht.
Taavi ütles üsna saate alguses: “Pigem ma kardan seda aega, kus majandusel enam nii hästi ei lähe, kui lihtne siis on negatiivseid numbreid lugejate ette tuua. … Kardan, et paljud teised blogijad võivad selles olukorras lõpetada.”
Kuigi edasi läks jutt samuti põnevalt, siis just need laused jäid mulle pikalt pähe kõlama. Esimesena mõtlesin ma muidugi seda, kas ma ise suudaksin kirjutamist jätkata, kui portfell täiega punases ja nutt kurgus. Teiseks hakkasin mõtlema, kui palju blogijatest tegelikult ka juhtme seinast välja tõmbaks.
Enda puhul kipun ma praeguse informatsiooni baasil otsust tehes arvama, et ma blogin edasi ka kriisi ajal, kuna see oleks, nagu Taavigi ütles, üks viis, kuidas ebaratsionaalseid äkkotsuseid vältida – kui Sa ikka pead hiljem kogu Eesti rahvale kirjutama, miks sa kogu oma aktsiaportfelli -50% peal rahaks tegid, siis mõtled enne kui tegutsed.
Samuti loodan ma blogijate kommuunilt abi ja toetust saada, et kui suuremaks jamaks läheb, siis säilib kollektiivne külm pea ning suudame kriisi ehk isegi enda kasuks ära kasutada või vähemalt valutumalt üle elada.
Hea lugeja, kui Sulle läheb minu blogi korda ning Sa soovid alustada investeerimist ühisrahastuses ning saada isegi väikest liitumisboonust, siis registreeri ennast nende linkide kaudu: Mintos ja Estateguru. (Lisainfo)
Kui palju blogijatest aga rätiku nurka viskab? Kindlasti seda tehakse, kes ja kui paljud täpsemalt, kurat seda teab. Aga osad lõpetavad juba tõenäoliselt seetõttu, et lõpetavad ka investeerimise. Aga selleks ajaks, ma loodan, kui kriis tuleb, on meil investorkommuun tunduvalt suurem ning ka tugevaid blogijaid on tulnud veel juurde.
Mina olen igatahes kõikide blogijate tänuväärne lugeja, kuna Äripäeva võib lugeda ja nende raadiot kuulata küll, aga miski ei asenda vahetut infot otse allikast. Inimesi ikka huvitab see, kuidas teised täpselt elavad ja mida teevad. Blogide puhul saabki hea läbilõike kogu spektrist – on finantsvabadusse juba jõudnud “staarblogijad”, on teatava kogemustepagasiga “edasijõudnud blogijad” on “arengublogijad”, kellel esimesed katsetused investeerimises selja taga ning nüüd käib tubli areng ning on täiesti alustavad blogijad.
Kõik, eksperdist algajani, on ühtemoodi põnevad jälgida ning tänu väärt, kuna pigem me ju otsime sellisest kohast motivatsiooni ning teinekord on täiesti algaja oma suure hasardiga motiveerivam kui aastatepikkuse kogemusega investor, kelle otsused kõik külmad ja kaalutletud.
Kokkuvõttes usun ma, et ka majanduskriis ei lükka meie blogijatekommuuni mutta. Kindlasti saab olema kadusid, kuid pärast kriisi tuleb taas uus tõus ning seda tõusu alustame me kindlasti igas mõttes juba kõrgemalt tasemelt kui eelmist.
Nii et, kirjutama!
Usun, et päris paljud blogijad ja finantsvabaduse poole liikujad annavad alla. Meil on tekkinud terve hulk investoreid, kellel on küll üsna korralik kogemus ajalises mõttes, näiteks 8-9 aastat, kuid nad ei ole näinud ühtegi börsikrahhi. Kui investor on enda mõistes suure summa kõrvale pannud ja vahepealse plussi asemel vaatab vastu -50%, siis see on ikka väga valus. Arvan, et paljud ei mõista seda, reaalselt on kaotust raskem tunda, kui sellel teemal arutleda.
Olen üsna veendunud, et järgimine kriis tuleb hullem kui eelmine, lisaks ei tule kiiret taastumist. Kui seni kukkusid aktsiad ja kinnisvara, siis nüüd lisanduvad veel võlakirjad. Reeglina lahendatakse kriisi käigus probleemid ja tõustakse uuesti tugevamalt pinnaselt. Seekord lihtsalt lükati probleeme edasi ja probleemiga üritati lahendada probleemi. Ehk siis liiga suurele tabimisele ja võlale on lahenduseks veel suurem tarbimine ja võlg. See on täpselt sama, kui oled eelmine päev kõvasti viina võtnud ja hommikul on paha olla ning osustad siis veel rohkem peale võtta, esialgu lähebki seisund paremaks. Võla suhe SKT-sse teeb globaalselt uusi rekordeid. Kogu majandus on üles ehitatud suurele tarbimisele, aga kui see ära kukub, siis jõuab reaalsus kohale. Väga palju on jätkusuutmatuid asju, näiteks Jaapani või Itaalia riigivõlg. Mullis on nii aktsiaturud (eelkõige USA), kinnisvara, kui ka võlakirjad. Ootan aktsiaturgudele 80-90% kukkumist ja kinnisvarale 70-80% langust.
Üllatav on see, et väga paljud investorid ei suuda praegu kriisi ette näha, või siis ootavad pehmet maandumist. Muret tekitav on see, et tavainimesed ei ole saabuvaks kriisiks valmis. Korralik säästupuhver on vähestel, enamus inimesi elab endiselt palgapäevast-palgapäevani, vaatamata elatustaseme tõusule. Populaarne on käia reisimas ja osta uusi asju järelmaksusga. Kahjuks laastab kriis seda seltskonda eriti valusalt. Samas võib öelda, et kriis loob ka palju võimalusi, näiteks kinnisvara saab osta väga odavalt. Siinjuures tuleb arvestada, et pank laenu ei anna, raha tuleb endal välja käia. Kui julgust on, siis võib ka panustada aktsiaturgude langusele, näiteks kasutada lühikeseks müüki või osta müügioptsioone. Kuigi kriisi tulek on selge, siis probleemiks on täpne ajastamine. Kui vaadata majandustsükli pikkust USA näitel, siis peaks kriis juba käes olema, kaugel ei ole ka selles arvestuses uue rekordi tegemine. Samas võib veel paar tõusuaastat ees olla, keerulisemaks teeb olukorra keskpankade tegevus.
Kuigi minu tulevikuvaade on pessimistlik, siis olen üsna kõvasti sees ühisrahastuses. Siin on tugev vastuolu, kuid otsin kindla tagatisega investeeringuid (madal LTV) ja loodan ka järelturu peale. Reeglina on börs majandusest 6 kuud eespool. Ehk kui börsid hakkavad kukkuma, siis on paras ajaline puhver ühisrahastusest väljumiseks, sest reaalmajandusse jõuavad arengud hiljem.
Vau, ülimahukas analüüs. Tänud! Peab muidugi mainima ka, et üsna pessimistlik. Endal on ka terve hul kartusi kriisiga seoses, kuid vist mitte päris nii pessimistlikud.
Pidevalt kuulen sügaval sisimas seda trummipõrinat, mis tuletab meelde, et turg käib üles ja alla. Hommikul leiva peale võid määrides mõtlen, et äkki on just täna see viimane päev kui seda kulda oma leivaviilule saan panna. Kas tuleb ehk homme ise viimased säästud välja võtta, pisut metsa maha raiuda ja asemele paar lehma istutada, et võid teha..
Nali naljaks, aga olen tähele pannud, et praegugi blogijaid tuleb ja läheb. Eks see potentsiaalne auk neid ka rohkem ära neelab (ei tahaks blogijaid ühte potti nii panna, tegu on ikkagi indiviididega), aga kindlasti on hea kogemus jälgida blogijaid, kes ka raskel ajal vastu peavad ja külma pead suudavad säilitada. Mis aga saab, kui seda auku ei tule veel 10 aastat..