Miks levib investeerimisest eksiarvamus ja miks inimesed ei tea raha väärtust?

Sel nädalal hakkas mind vaikselt vaevama üks teema, millele ma tegelikult alguses ei tahtnud tähelepanu pöörata, kuid mida rohkem see mu peas ketras, seda rohkem hakkas see nõudma eraldi blogipostitust.

Eelmise nädala lõpus nägin Kristi Saare Facebooki lehel videot, kus ta käis Kanal2 hommikusaates külas rääkimas investeerimisest. Vaatasin selle klipi ära ning kui alguses olin veidi hämmingus, siis hiljem mõistsin, et investeerimise “sees” olles ei mõistagi enam, kuidas täiesti tavalised inimesed kogu seda asja näevad ja kuidas suhestuvad.

Kui saatejuht tõi ühel hetkel sisse Tallinna Sadama aktsiad ning väitis, et kuna aktsia pole nüüd mõnda aega enam tõusnud, siis on tegemist täiesti mõttetu investeeringuga, siis korraks kiilus nagu mõte kinni.

Kas tõesti inimesed, kes investeerimisega kursis pole, ootavad raha paigutamisel sellist tootlust, mis igal aastal nende kapitali kahekordistaks? Et kui tootlus pole 100%, siis on mõttetu värk ja ei viitsi oodata ning lähen parem ostan bemmile uue spoileri või panen raha kuskile mujale tarbimisse kohe magama.

Kust selline väärarusaam või põhjendamatu ootus tuleb? Enamik täiskasvanud inimesi ju teab raha väärtust – et teatud summa eest tuleb teha teatud tunnid tööd. Miks peaks aga investeerimises olema nii, et mitte midagi tehes peaks raha justkui jube kergelt kätte tulema? Ja kui veel hakatakse riskidest rääkima…. issand jumal… siis ju kaob igasugune isu investeerida – aastaga rikkaks ei saa ja eksisteerib reaalne oht ka raha kaotada, no thank you 🙂

Kas äkki on see sellest, et investeerimiseks mõeldud kapital on raha, mis ühe korra on juba raske tööga teenitud ning see effort on juba sisse pandud? Ja kui see raskelt teenitud raha hakkab nö tööd tegema, ehk tootlust koguma, siis see peaks juba kergelt käima, kuna raskused on justkui selle esimese teenimisega sisse kirjutatud?

Kusjuures kogemustest ja tundmustest rääkides on mul päriselust hiljutisest ajast kaks ägedat kogemust, mis veidi olid minu jaoks ka hirmutavad. Meedias võime aeg-ajalt ikka lugeda neid artikleid, kus justkui noored ei taju raha väärtust ning soovivad otse koolipingist ellu hüpates palgaks mingeid ulmesummasid, ilma, et vähemaga üldse ennast liigutama nõustuksid. Mul on olnud kaks sarnast kogemust.

Ühel juhul oli mul vaja ühe projekti juurde kaasata küll spetsiifilise, aga üsna lihtsakoelise töö peale abijõudu ning sai tehtud väike pakkumine sotsiaalmeedias oma tutvusringkonnas. Huvilisi oli ning palusin soovijatel öelda ka oma palgasoovi. Ja jõhker oli minu üllatus, kui üks kandidaatidest käis välja 20x suurema numbri, mis mina olin umbes enda peas välja mõelnud. Jah, lugesite õigesti, minu ja tema vaadete erinevus konkreetselt ühe töölõigu väärtuses erines mitte 2x, mitte isegi 10x vaid reaalselt 20x.

Olgu öeldud, et sain vajaliku töö tehtud väga hästi ning maksingi täpselt selle summa, mis ma esialgu olin planeerinud ning kõik osapooled tundusid olevat rahul. Kusjuures, see 20x suuremat raha küsinud tüüp esitas koos selle ulmelise summaga ka umbes viis omapoolset tingimust, millal ta tööd teha ei saa, mis osasid tema kindlasti teha ei kavatse jne. Ühesõnaga, tahtis turuhinnast 20x suuremat palka ja hakkas veel ka tingimusi dikteerima.

Teine kogemus oli päris-päris sarnane, kuid seal päris nii drastilist erinevust soovide ja reaalsuse vahel polnud.

Kui mulle tundub, et minu generatsioon ei osanud palka küsida, sest rahateemad olid tabuks, siis nüüd on peale tulemas põlvkond, kes oskab küsida nii, et maa on must. Huvitav kuida sja millal tuleb see reality check, et elu päris nii ei käi, et piisab vaid tööle kohale minemisest kui pangaarve hakkab juba täis saama.

Postituse teema läks küll lõpuks veidi lappama ja investeerimisest alustanud postitus lõppes “vanasti oli muru rohelisem” mölisemisega. Aga ehk sõitsite äratundmisnoogutuste saatel kaasa.

Mis te arvate, kas teen kellelegi liiga? Kas kellelgi on mõnda põnevat kogemust?

NB! ma loodan, et Kristi ei pahanda, kui selle algse Facebooki postituse siia lingin. See oli siis kogu kurja juurikaks.

Avaldas Elunaut

Kontakti saab minuga e-maili aadressil tasane.investor@gmail.com.

2 kommentaari teemal “Miks levib investeerimisest eksiarvamus ja miks inimesed ei tea raha väärtust?

  1. Pärast saates käimist küsisid mult mitu tuttavat, et no kuidas ma viitsin, et vaadaku ma, mis jama küsitakse. Seda ütlesidki inimesed, kes on investeerimismaailmas sees. Paljud neist/meist on kaotanud kontakti sellega, et milline *päris* keskmise inimese rahateadmine on (mitte keskmise Finvabaduse grupis postitava investori). Kui käisin mingi aeg tagasi Terevisioonis, siis seal samamoodi küsiti, et “noh, kas miljon on olemas”? Et justkui kui vähem kui miljon, siis pole investor, või kuidagi mõttetu investeerida või ma isegi ei taba päris seda loogikat ära. Seda enam tulebki aga investeerimisest rääkida, et inimestel mingi mõistlik kontakt reaalse rahateadmisega tekiks, et mida tavaline inimene teha saab.

  2. Tegelikult see on täiesti mõistetav ju, et teadmised puuduvad. Aga see üleolev hoiak, mida ka saatejuht minumeelest täiega peale pressib, on arusaamatu. Kui ei tea valdkonnast midagi, siis küsi ja uuri ja las asjatundja vastab ning selle põhjal kujundad oma hinnangu. Aga nii ju ei saa konstruktiivset intervjuud teha, kui küsimuste asemel visatakse õhku mingid lambiarvamused ning ekspert peab vastuste ja informeerimise asemele kogu enda rääkimise aja kulutama mingite naeruväärsete väidete ümberlükkamisele, millel päriselt toimuvaga suurt seost pole.

Kommenteeri