Ma pole kunagi tahtnud vara ärgata, nüüd teen seda aga vabatahtlikult. Kas lolliks läinud?

Olen päris pikalt mõelnud, kas ja kuidas blogi kirjutamist jätkata, kuna väga raske on kõigi tegemiste kõrvalt aega leida sellisele hobikirjutamisele. Mõtlesin siiski, et ei kavatse valget rätikut veel ringi visata, kuna kogunenud on terve hulk mõtteid, mida tahaks lahti kirjutada.

Ühesõnaga, pärast palgatöö täielikku lõpetamist olen olnud üsnagi nagu orav rattas, et oma ettevõte saada korralikult jooksma. Lisaks olen kõrvalt alustanud ka erinevate uute projektidega, millest tulevikus võiks samuti asja saada. Seega, üritan võimalikult palju aega produktiivselt ära kasutada ning blogi on seetõttu täiega kannatanud. Lihtsalt tunnen, et alati on ajaga nö midagi kasulikumat teha, mis toob kas siis lähemas või kaugemas (loodetavasti) tulevikus raha sisse või aitab mõnel teisel moel asjadel edasi liikuda.

Samas olen endale kirja pannud kümmekond mõttekildu, mida tahaks enda jaoks lahti kirjutada, et vaadata, kas ilusate lausekonstruktsioonide taga on ka mingit sügavamat mõtet, mida saaks ära kasutada. Kuna selles postituses on juba nii palju ettevõtlust mainitud, siis jätkan samal teemal ning räägin veidi mind tabanud sisemise motivatsiooni puhangust.

Ma olen alati olnud pigem nö öökulli tüüpi inimene, kes on oma võimete tipul hilisõhtul või suisa öösel ning varahommikul on täiesti kontaktivõimetu. Kellel sama probleem, siis teab, kui keeruline on selliselt 12 klassi koolis ning hiljem ülikoolis vastu pidada, kuna iganenud tavade järgi elav ühiskond nõudis, et valge ajaga tuleb töö (kool) ära teha. Muidugi jätkus sama muster ka palgatööd tehes.

Kui ma hakkasin endale teadvustama finantsvabaduse võimalikkust või üldse seda kontseptsiooni, siis minu jaoks oli üheks väga suureks argumendiks just see režiimi vabadus. Kuna koos finantsvabaduse ja investeerimisteemadega hakkas mul kohe paralleelselt välja tulema ka see ettevõtluse “soolikas”, siis taipasin suhteliselt kiirelt, et kui hakkan iseenda heaks tööle, siis saan määrata ka ise enda tööaja. See tundus väga ahvatlev variant ning nüüd olen saanud seda võimalust mõnda aega juba ka nautida.

Aga nalja tahate kuulda? Ma ärkan tihti ikka enda jaoks talumatult vara. Miks? Täiesti vabatahtlikult. Põhjuseks on soov hakata tööle ning liikuda oma eesmärkide suunas. See tahtmine tuleb nüüd minu enda seest ehk siis on tegemist sisemise motivatsiooniga. Teatavasti on sisemine motivatsioon kordades tugevam välisest motivatsioonist ning selle abil võib korda saata suuri tegusid.

Võti on aga selles, et sisemist motivatsiooni tekkimiseks peab see tegevus või eesmärk olema endale südamelähedane. Ma ei usu võimalusse, et ennast oleks võimalik sisemiselt motiveerida tegema midagi, millesse 100-protsendiliselt ise ei usu või mis on natukenegi vastumeelne. Võib-olla lühiajaliselt on see võimalik, aga mina pole seda ise suutnud.

Nüüd ongi nii, et ma üritan ärgata enda jaoks varajastel hommikutundidel, et jõuaks ühe päevaga rohkem ära teha. Alati see ei õnnestu ja tuleb ette ka sissemagamisi, kui eelneval hilisõhtul ja ööl on hea töötuhin peal olnud ja normaalsel ajal voodisse ei jõua. Aga sellest pole midagi, kui mõni päev äratuskella ei kuule ja magan sisse, sest kella peale minekut pole.

Samasugune sisemine motivatsioon on tekkinud ka töö tegemisega. Palgatöötajana olen ma küll alati olnud kohusetundlik, kuid reeglina on kella kukkumisega minul ka kontori uks selja taga sulgunud. Pole ma eriti viitsinud kuskil edasi pürgida või ennast heast küljest näidata. Nüüd on vastupidi. Teen tööd palju rohkem, aga see ei tundu nagu töö. Oma asja ajamine on nagu teistmoodi – sa ju ise tahad, et endal läheks hästi ja see motiveerib. Ja kellelgi teisele pole otsa vaadata. Kui midagi vaja, tuleb ise teha.

See kõik, nii vara ärkamine ja tööle panustamine, tuleb kuidagi loomulikult ja pingutamata. Sest ma tean, et kui viskab sisse mõne kehvema päeva või halvema tuju, siis reeglina on mul võimalus lihtsalt otsustada, et täna tööd ei tee ning lähen näiteks metsa jalutama. Minule piisab juba teadmisest, et selline võimalus eksisteerib. Ma pole täies mahus isegi seda võimalust veel kasutanudki, et päris vaba päev võtta. Palgatööd tehes oleks see mõeldamatu olnud, et vabal päeval mingi tööasja ette võtaks.

Sisemisel motivatsioonil on ka see varjukülg, et eesmärgi suunas liikumine kipub kõike muud varjutama. Eriti inimeste puhul, kes on väga järjekindlad ja distsiplineeritud. Seetõttu kannatavad tihti esimesena pere ja sõbrad ning teisena see inimene ise, kui pole aega enam lähedastega suhelda, sõpradega väljas käia või isegi enda tervise eest hoolitseda. Tunnistan, et ka minul on selles vallas olnud vajakajäämisi, kuid olen viimastel kuudel teadlikult selle aspekti käsile võtnud ja 2019. aastal jätkan hea tasakaalupunkti otsimist.

Nagu mulle omane, siis lühikesena planeeritud postitus sai taaskord liiga pikk. Aeg panna punkt. Järgmise korrani. Ja keda ei näe veel enne, siis vägevat aastavahetust kõigile!

Avaldas Elunaut

Kontakti saab minuga e-maili aadressil tasane.investor@gmail.com.

2 kommentaari teemal “Ma pole kunagi tahtnud vara ärgata, nüüd teen seda aga vabatahtlikult. Kas lolliks läinud?

    1. Suur tänu! Sulle samad soovid. 🙂 Sa oled nime vahetanud (ilmselt on abikaasa selles süüdi) ja kommentaar nõudis uuesti heakskiitmist ja avastasin alles nüüd.

Kommenteeri