Eesmärgistatud fookus ehk minu ilmatuma pikk vastulause kohalikule investeerimisgurule!

Veebruar algas ühe väga mõtlemapaneva blogipostitusega, kui meile kõigile hästi tuntud Tauri kirjutas oma Rahapuu blogis teemal “Fookus mitte eesmärgid!” ning palus siis igal lugejal panna koma enda jaoks õigesse kohta. Ehk siis, kas primaarne peaks olema leida enda jaoks õige tee ja tasapisi selles suunas minna või on kõige olulisem püstitada eesmärke ja neid iga hinna eest täita.

Teema üldiselt on minu jaoks eriti viimasel ajal olnud väga huvitav ning veel põnevamaks muutus see hetkel, kui nägin, et Tauri on oma blogipostituse ühe ajendina kirja pannud minu hiljutise postituse meie perekonna investeerimisportfelli ümmarguse numbri ületamise kohta. Lugesin Tauri postitust ja minu esimene soov oli hakata ennast õigustama – et mulle on justkui liiga tehtud. Miks, ma isegi ei tea, aga see oli esimene automaatne reaktsioon.

Järgnevas tekstis ma proovin mitte niiväga hakata Tauri kirjutatule vastama, kui temale sarnaselt sel teemal oma mõtted kirja panna. Loodetavasti suudan diskussioonile anda väikese omapoolse panuse.

Alustame sellest pealkirjast, kuhu tuleks koma panna. Mina jään selle ülesandega jänni, kuna minu jaoks on nii fookus kui eesmärgid võrrandi samal poolel ja neid ei saa välistada. Me saame seada küll igasuguseid eesmärke, kuid ilma fookuseta pole neid võimalik täita – üks ilma teiseta ei tööta.

Ma olen suure osa oma elust teinud sporti, kus tulemused on väga konkreetselt mõõdetavad. Ma olen ise enda nahal kogenud ja näinud kõrvalt väga palju kordi, kuidas sellest numbrilisest sportlikust saavutusest saab ühel hetkel kinnisidee, mille nimel kogu muu elu tõmbab koomale. Eesmärk on tulemus ja selle nimel fokusseeritakse oma tegevus täielikult teenima seda ühte jumalat.

Kas taoline keskendumine vaid ühele asjale on hea ja tervislik? Kindlasti mitte. Aga vaatamata sellele on nö tsoonis olevaid inimesi kõrvalt huvitav vaadata – see pühendumine ja motivatsioon on muljetavaldav. Need, kes suudavad täielikult pühenduda, reeglina jõuavad oma valitud teel ka päris kaugele. Siinkohal tuleb Tauri postituses pidevalt ridade vahel kumanud küsimus, “aga mis hinnaga?”. Ja siin peitub minu jaoks kogu diskussiooni tuum.

Pean ennast üheks selliseks inimeseks, kes sisemist motivatsiooni leides suudab ühte konkreetset rada talluda ülima pühendumisega, mis nö normaalsetele kõrvalseisjatele tundub kohati lausa haiglasena. Ma olen oma elus seni neljal korral suutnud ennast täielikult ühele tegevusele või suunale fokusseerida, investeerimine ja sellest välja kasvanud ettevõtlus ongi hetkel neljas ning nö käimasolev “projekt”.

Kahel korral suutsin seda teha spordis ning jõudsin mõlemal puhul kaugemale, kui ma ise alguses lootsin. Kahjuks polnud tegemist spordialaga, mida lapsest peale harrastasin ja kus mul reaalset ka annet oli, vaid aladega, kus olin andetu ja mida alustasin alles täiskasvanuna. Ma pühendusin harrastussportlasena pikkadeks aastateks täielikult aladele, kus ma teadsin, et minu lagi on keskpärasus. Ja seda koguni kahel erineval korral.

Miks ma seda tegin, küsite te? Aga sellepärast, et mulle meeldis ja edusammud pakkusid pidevalt positiivseid emotsioone. Mulle meeldis kogu see teekond ning olin nagu narkar, kes ootas järjekordset positiivse emotsiooni laksu. Minu õnn või õnnetus, kuidas võtta, oli see, et ei leidunud inimest, kes oleks suutnud mind natukene tagasi hoida.

Tulles tagasi investeerimise juurde, siis umbes-täpselt kolm aastat tagasi ma ühtäkki finantsvabaduse ideest vaimustusin ja seda teed käima hakkasin. Ja endale omaselt täistuuridel. Õigustasin endale, et nii võib, kuna mulle tundus, et idee on õilis ja eesmärk hea. Huvitaval kombel kadus täpselt siis ära huvi ja motivatsioon jätkata spordialaga, mis aastaid oli olnud minu kinnisideeks. Tundub, et suudan 100-protsendiliselt teenida vaid ühte “jumalat”.

Aga suureks erinevuseks oli see, et nüüd on minu kõrval maailma kõige kainemalt mõtlev naine, kes suudab mind vajadusel tagasi hoida (vähemalt ma ise tunnen ja loodan nii). Sest liiga palju head asja pole ka hea, eriti siis, kui see kipub kõike muud varjutama.

Olen nüüd pikalt mõistujuttu ajanud ja välja toonud enda näitel ühe äärmuse, kellesuguseid ma olen mõne teise finantsblogija näitel veel tunnetanud. Olemas on ka teine äärmus ehk need inimesed, kes hüppavadki ühelt asjalt teisele, ei suuda midagi lõpuni viia, ei suuda ühtegi eesmärki täita jne. Need inimesed, kes jaanuaris annavad uusaastalubaduse, et hakkavad jõusaalis käima, et suveks vormi saada, kuid juba märtsi alguseks on need lubadused ammu unustatud.

Ma tegelikult sisimas olen enda üle uhke, et ma pigem kaldun sinna motiveeritud tegutsejate äärmusesse, sest selliselt on reaalne võimalus ka midagi korda saata. Kuna ma pole ilmselt suutnud oma fookust suunata valdkondadesse, kus mul reaalselt ka annet on, siis mingit maailmategijat minust enam ei saa. Kuid olen seni oma pürgimistes jõudnud kaugemale, kui alguses julgenuks loota ning olen kindel, et jõuan ka investeerimises ja ettevõtluses.

Tõenäoliselt ühel hetkel mu sisemise motivatsiooni paak selles valdkonnas saab tühjaks ja ma ei suuda enam sellise hooga edasi minna. Aga selleks hetkeks peaksin olema olla kohas, kus tekkinud on nii head finantsharjumused, et vabakäigule lastes töötab kõik ilma tõrkumata edasi.

Palju räägitakse investeerimisringkondades finantsdistsipliinist, rahatarkusest või kuidas iganes me tahame seda nimetada. Ka minu arvates on see üldsegi baas, millele annab pikaajaliselt midagi ehitada. Konkreetselt endast rääkides, minu rahatarkus oli umbes kolm kümnendit elust väga nõrk, kuid minu suurimaks plussiks oli võime rahulduda väga vähesega ning seetõttu suuta alati raha säästa. Samas, oma tulusid ma kasvatada ei osanud, oma tööpanuse eest tasu tihti küsida ei osanud või ei julenud.

Nüüd, kolm aastat investeerimisteed käinuna olen jätkuvalt suurepärane säästja, kuid minu senised nõrkused on vaikselt edasi arenenud ja see kajastub ka investeerimisportfellis ja säästuprotsendis – jah, ma ei häbene seda öelda, et minu jaoks pole mingi probleem säästa 50-60% sissetulekutest. Ma ei pea selle nimel isegi pingutama, kuna reaalselt mu vajadused on nii madalad.

Siin tulebki mängu minu jaoks emotsionaalne faktor ja teema, mida oma abikaasaga palju oleme lahanud. Minu jaoks pakub rahuldust see, kui ma saan raha investeerida ja kasvama panna. Ma olen selle mõnutunde nimel nõus ka ohverdusteks. Mulle pakub poes käies mõnu teadmine, et ma võin sealt kõike osta, aga ma ei teinud seda. Samas, kui ma teen mõne lolli impulssostu – jah, on ka seda ette tulnud -, siis see negatiivne emotsioon kummitab veel kaua.

Kui inimene saab eesmärkide täitmisest indu ja häid emotsioone, siis kes oleme meie need, et talle seda keelata? Pigem õpetame või õpime koos seadma õigeid eesmärke – et oleks piisavalt väljakutsuv, kuid saavutatav. Eesmärkide seadmisest loobumine vaid sellel põhjendusel, et äkki neid ei õnnestu täita ja siis on “mott maas”, on minu jaoks juba ette allaandmine. Ja seda ma enda puhul ei tolereeri üldse.

Tulles nüüd tagasi Tauri sõnade juurde fookus ja eesmärgid, siis kordan oma eelpool mainitud mõtet, et eesmärke pole mõtet seada, kui sul pole piisavat fookust, et neid eesmärke ka täitma hakata. Siis sa oled lihtsalt üks nendest inimestest, kes jaanuaris jõusaalid ummistavad, kuid juba veebruaris on mõne hea vabanduse najal taas elumerelainetes hulpimas. Samas, ainult fookus ilma eesmärkideta on nagu autosõit ilma konkreetse sihtpunktita – kruiisida on tore küll, aga täpselt ei mõista, millal kohal oled või, kuhu peaks suuna üldse võtma.

Olen nõus Tauriga selles osas, et mingi ühe konkreetse numbri eesmärgistamine (säästuprotsent 50% vms) iga hinna eest pole hea lahendus. Kui Tauri põhjendused on veidi teistsugused, siis minu jaoks oleks nii väike eesmärk piirav ja viiks vaate ära suurelt pildilt. Näiteks minu eesmärk investeerimises ongi hetkel olnud nii lai kui vähegi võimalik – jõuda finantsvabaduseni. Ma pole enda jaoks isegi pannud mingit vanuselist piirangut, millal see peaks juhtuma, rääkimata siis igakuistest numbritest, mida taga ajada. Tõsi, blogi jaoks on mingid ümmargused numbrid siin-seal üles visatud, kuid see on üksnes lugejatele mingite pidepunktide pakkumiseks. Ma lihtsalt tean, et kui teen õigeid asju, siis see juhtub. Kas mu säästumäär 2019. aasta jaanuaris on 30% või 60%, pole pikas plaanis vahet, kuna tean, et olen endale tekitanud suure eesmärgi jaoks vajalikud harjumused ja sellel teel jätkates jõuan oma sihtkohta varem või hiljem kahtlemata. See lihtsalt juhtub.

Samas, on mul sees ikkagi sportlase hing, kes tahaks iga kuu näidata paremaid tulemusi kui eelmisel kuul ning kes tahaks võrrelda ennast kõigi teiste investoritega. Siin tuleb minu jaoks appi mu kallis abikaasa, kes näeb osavalt pidevalt vaeva, et talle omaste võtetega hoida mind minemast enda või teistega “võistlema”. Ma usun, et tema töö on vilja kandmas ning see minu vägisi äärmustesse kiskuv pendel on vähemalt hetkel võtnud suuna keskele tagasi.

Lõpetuseks tahaks klaarida ka selle, et Tauri sai ilmselt minu 100 000 euroni jõudmise karjatusest valesti aru. Kuna ma olen blogi kirjutamise ette võtnud, siis tuleb leida teemasid millest kirjutada ja ilusad ümmargused numbrid annavad alati ainest kirjutamiseks ja inimestele meeldib nendel teemadel lugeda, kuna lihtsad numbrid loovad parema perspektiivi ja jäävad meelde. Tegelikult on mingi järjekordne milestone ilus ületada küll, aga mina olen alati oma pühendumiste juures nautinud teekonda ja arengut. Väikesed vahe-eesmärgid on muidugi olemas, aga ilma ajalise määratluseta.

Lause, millega ma Tauri kirjutises üldse nõustuda ei taha, on see: “Maailm on nii ettearvamatu, et ainuüksi säästumäära kõrgel hoides ja turvalisi investeeringuid tehes oleme justkui kõik lahingud võitnud, kuid sõja võitmiseks võib sellest ikkagi väheks jääda!” Mina ei suuda selliselt mõelda. Ma olen alati seda meelt, et tuleb anda endast parim, nii, et vabandusi hiljem ei oleks, ja siis vaadata, kuhu välja jõudsid. Kui läks pekki, siis vähemalt vaatad julgelt peeglisse ja saad öelda, et mina tegin kõik, mis minu võimuses.

Kogu pika jutu kokkuvõtteks olen mina endale peas valmis mõelnud “oma elu pingerea” ehk siis valdkonnad, mis minu jaoks peaksid olema kõige olulisemad. Egoist nagu ma olen, siis tipus on kindlasti “mina ise” ning loomulikult ka “pere ja lähedased”. Tahan õppida järjest paremini oma pingerea järgi elama – et näiteks pere oleks eespool töökohustustest jne. Alati see ei õnnestu, kuid mida lähemale suudad iga päev ideaalile jõuda, seda parem.

Ilgelt pikk postitus tuli, kes viitsis lõpuni lugeda, see võiks endale pai teha!

Lisa: Lugesin pärast oma teksti kirjutamist järgmisel päeval ka Tauri loo lõpus olevad kommentaarid läbi ning sain vist veel veidi paremini tema mõtetest aru. Aga siinkohal jään ühes aspektis täiesti eriarvamusele. Minu arvates ei peaks kõik inimesed üritama midagi teistmoodi teha. Väidan, et iga inimene peab asju tegema nii nagu talle kõige rohkem sobib, minnes pidevalt veidi oma mugavustsoonist välja. Aga mitte liiga suurte hüpetega.

Näiteks, minu plaan on investeerimises finantsvabaduseni jõuda just rahulikult, aeglaselt ja teiste ette tehtud teed sammudes. Ma ei taha võtta suuri riske, isegi kui see tähendaks võimalikku suuremat edu. Öeldakse ju, et investeerida tuleb nii, et see sul öösel rahulikult magada laseks. Kõik me oleme erineval levelil nii investeerimises kui seda kajastavas blogimises. See ongi äge, et ühed on punktis A ja alles alustamas, teised juba arengus neli astet kõrgemal.

Arvan tõsimeeli, et inimesi tuleks motiveerida, mitte proovida ette öelda, kuidas ei tohiks või peaks käituma. Ma arvan, et Tauri eesmärk on just see esimene, kuid mina õrna hingena tunnen, et vähemalt kõnealune postitus (ja ka mõned varajasemad) ning kohati ka Investeerimisraadio sõnavõtud liiguvad juba libamisi sinna teise kategooriasse.

Avaldas Elunaut

Kontakti saab minuga e-maili aadressil tasane.investor@gmail.com.

4 kommentaari teemal “Eesmärgistatud fookus ehk minu ilmatuma pikk vastulause kohalikule investeerimisgurule!

  1. Vägev!

    Enamasti kargabki hinge vajadus automaatkaitsele astuda, kui kohtad mõnda mõtet, mis Sinuga sama takti joosta ei pruugi. Ma olen samuti avastanud, et tuleb lasta endal jahtuda ja kogu muusika muutub. Aga see ongi tegelikult see, mida rohkem sooviks näha. Arutlemist, järelduste tegemist ja mõtlemist, et mis on siis see suur mäng, mida mängime?

    Mittenõustumise kohta ütlen vaid ühe tsitaadi, mis kõlas umbes nii, et rikkaks tegevad investeeringud on hoopis teistsugused kui need, mis sind hiljem rikkana hoiavad. Mõnevõrra võib siin tuua välja vist Madis Müüri, kes ratsutab päris räigetel kiirustel, ent need ei pruugi teda rikkaks jätta kui ta samamoodi edasi paneb.

    PS! Sinu 100k oleks võinud vabalt asendada Rahaboti 250k-ga. 🙂

    I’m out.

    1. Aga kas investeerimises ongi üldse mingi suur mäng? Ma arvan, et paljude jaoks ei ole. Ma tahaks loota, et suur mäng on elu ise ja investeerimine aitab seda mängu lihtsalt vägevamalt mängida.

  2. Miks mul selle “Fookus mitte eesmärgid” pealkirjaga kohe Nublu “Tujud, mitte tunded” seostub. 😀 Üldiselt tahaks midagi toetavat öelda, aga ei teagi mida, sest ma ei saa sellest eesmärk vs fookus jahumisest aru. Igaüks saab ju aru (eisaavä?), et (numbriline) eesmärk peab kandma mingit suuremat pilti ning annab orientiiri, et protsessi nime varjus lihtsalt stagnatsioon ei toimuks. Mu enda finantseesmärgid ei takista ming kunagi näiteks reisile sõitmast, aga võivad anda selle lisatõuke, et ma viitsin omale tööle lõuna kaasa pakkida (ja sel juhul kindlasti tervisliku ning maitsva, mitte mingid kiirnuudlid või palja keedutatra). Seetõttu tundub kogu see vastandamine eesmärkide ning fookuse vahel pigem nende inimeste probleem, kes pea ühtegi asja elus ilma hoogtöökampaaniata teha ei oska, ehk kes ei oska kujundada harjumusi ning töötada pikaajalise perspektiivi suunas.

    1. Tatar pole kunagi vist nii palju tähelepanu saanud, kui viimastel aegadel Eesti finantsblogides. Aga ma paljude mõtetega nõustun täielikult või vähemalt osaliselt. Ja huvitav on ikka jahuda erinevatel teemadel. Aga ära ei tohi unustada selle jahumise juures seda, et igal puhul on tegemist selle ühe inimese arvamusega, mida ei saa hakata jõuga teiste peale projetseerima. A la, et ühisrahastusportaal X on jama, pane oma raha ikka portaali Y või et mina enam kuukokkuvõtteid ei kirjuta, ära sina ka enam kirjuta (jah, see on valus teema :)). Ma eelistan seda varianti, et räägitakse oma tegemistest, kogemustest ja tõekspidamistest ja lugeja paneb ise suurest pildist oma pusle kokku. Ma suht allergiline ja lähen kohe kärna ära, kui keegi hakkab mulle midagi jõuga peale suruma, on need siis Sotsid, EKRE, mu kunagine keskkooli klassijuhataja või LHV müügimees kaubanduskeskuses. Ma tahan ise otsusele jõuda või kui ei suuda, siis ma küsin inimeste käest, kelle arvamus mulle korda läheb. Tulles tagasi algse teema juurde, siis mul Tauri postituses kõige rohkem käiski vastukarva see veidi absoluutse tõe toon, mis minuni jõudis. Mõtted iseenesest olid põhjendatud ja tugevad, isegi, kui ma kõigega päris ei nõustunud. Aga võib-olla ma tekitasin ka selle poolründava tooni ise oma peas 🙂 ma seda varianti päris ei välistaks.

Leave a Reply to Krõõt Padrik Cancel reply