Seoses sellega, et Inbank on viimasel ajal teinud väga jõulist kampaaniat igas võimalikus kanalis oma hoiustele, siis meenus mulle piinlikkusega üks seik oma varasemast elust. Mõtlesin pikalt, kas tunnistan selle ka avalikult blogiveergudel üles või jätan vaikselt enda teada ning lasen sellel alles 17 aasta pärast pinnale ujuda nagu Rainer Vakra bakatöö veiderdused.
Kuna te eelmisi ridu lugeda saite, siis tõenäoliselt suudate mu otsuse juba ka ära aimata.
Blogi alustades tõin ma enda investeerimiskarjääri algusena välja hetke, kui ma koos abikaasaga alustasin väikeste summadega ühisrahastuses ja esialgu väga visalt kasvanud mull hakkas ühel hetkel plahvatuslikult paisuma ning tekkis järjest huvi ka aktsiate, lisaraha teenimise ja ettevõtluse vastu. See kõik oli puhas tõde, aga täiesti meelest oli mul läinud see, et ma tegelikult alustasin investeerimisega juba aastaid varem. Kuna tegemist polnud teadliku tegevusega, siis see mul ka ajukäärude vahelt on välja pudenenud.
Minu investeerimiskarjäär sai tegelikult alguse just hoiustajana ja ajal, mil hoiuste eest pakuti tänasega võrreldes täiesti korralikke intresse. Kui ma õigesti mäletan, siis ma panin esmakordselt raha hoiustele juba Hansapanga ajal, aga mürki ma selle fakti peale ei võtaks. Küll olen kindel, et kuskil suure kriisi ajal 2008-09 mul mingid hoiused kindlasti olid ehk siis umbes seal kandis mu tegelik investorikarjäär algas.
Mäletan, et alguses ma seda hoiustamisvärki täpselt ka ei hoomanud ning pidasin jube riskantseks. Siis oli mingi faas, kus teenitav tulu tundus nii lootusetult väike. Aga oli ka aastaid, kus mul oli hoiuste all vist umbes 10 000 eurot. Ühel hetkel jäi asi soiku, kui intressid sisuliselt nulli langesid ja polnud mõtet raha niisama kinni panna.
Inbanki praeguseid intresse vaadates olen mõelnud, et kui minu kodupangad pakuksid samaväärset tootlust, siis paneksid vähemalt nö meelerahufondi raha hoiusele seisma. Aga panka vahetada või uut arvet uues pangas avama ei viitsi seetõttu veel hakata. Võib-olla ühel hetkel teen selle otsuse ringi, aga praegu lasen inflatsioonil oma vihmafondi pureda. Tõsi, mu vihmafond on pigem sümboolne, kui summa, millega reaalselt suures hädas kuskile kaugele purjetaks.
Seega võin pärast senise vassimise ja varjamise eest häbinäoga mõned tunnid nurgas seismist rõõmuga tõdeda, et ma pole mitte vaid 3-aastase kogemusega investor, vaid kogemust on juba terve dekaadi jagu. Uhke värk!
Kui arvad, et hoiustamine pole sinu jaoks ning tahaksid hoopis investeerida ühisrahastuses, siis kasuta kontode loomiseks kindlasti sooduskoode, et saada alustamisboonust. Kui tunned, et tahad minu kirjutamist motiveerida, siis palun kasuta minu sooduskoode: Mintos, Estateguru ja Crowdestate.
