Kuidas lähedasi inimesi investeerima suunata ja kas üldse peakski?

Hiljuti oli mul üks huvitav kokkusattumus, kui hakkasin investeerimisest rääkima ühe lähedasega, kellega need teemad seni praktiliselt üldse üles polnud kerkinud. Kohe veidi pärast seda sattusin peale Investeerimisklubi podcastile, kus Kristjan ja Kärt Liivamägi täpselt samal teemal arutasid. Mõtlesin veidi ka ise seda teemat avada, kuna mina olen hea näide, kuidas lähedane inimene investeerimispisikuga nakatada.

Minu tõi investeerimise juurde abikaasa ning see osutus üsna lihtsaks ülesandeks. Seejuures polnud abikaasal üldse eesmärk mind investeerima meelitada, vaid mulle piisavalt palju informatsiooni anda, et ma laseks tal rahulikult toimetada ning ei töötaks vastu. Suhteliselt kiiresti läks aga nii, et mul tekkis valdkonna vastu meeletu huvi ning hakkasin ise ennast selle maailmaga kurssi viima. Kui alguses imponeeris mulle finantsvabduse kontseptsioon läbi passiivse rahavoo genereerimise, siis üsna kiirelt tuli juurde ka ettevõtluse suund.

Kokkuvõtvalt öeldes töötas minu puhul selline passiivne kaasamise meetod, kuna mul algne huvi oli olemas ning olin valmis kogu informatsiooni vastu võtma. Usun, et noorema generatsiooni puhul see võikski olla parim meetod lähedased raha ja investeerimise peale mõtlema saada. Näidata, kuidas ise selle asjaga tegeletakse ning selgitada eesmärke, olgu selleks siis finantsvabadus või mõni väiksem ja lähemaajalisem siht.

Lähedane, kellega mina investeerimisest sattusin rääkima, oli vanema generatsiooni inimene, kelle jaoks pensionile minek ei ole enam määratult kauge perspektiiv, vaid üsna käegakatsutav asi. Samuti on tal sellised tavalised nõukaaja inimese hirmud ja veendumused, et see investeerimine on heal juhul midagi hämarat ja kahtlast ning halval juhul konkreetne pettus. Samuti puudub ka usk raha pikaajalisse väärtusesse, kuna on nähtud rahareformi ning erinevaid kriise.

Kui laenu andmise kontseptsioon on kõigile inimestele tuttav, siis suutsin oma vestluspartneris huvi tekitada hoopis sellega, et selgitasin aktsiate olemust läbi omanikutunde. Jutt saigi alguse sellest, kui ütlesin, et plaanin minna Tallinna Sadama aktsionäride koosolekule. See tekitas huvi ja sain edasi selgitada, kuidas Tallinna Sadama, Tallinna Kaubamaja või teiste hästi tuttavata ettevõtete aktsiate soetamisega saab sinust ettevõtte omanik. Küll väga väike omanik, aga siiski omanik.

Omanikuks olemise põhimõtet selgitades saab sisse tuua ka dividendide maksmise ning siis tavaliselt asjad klikivad ära. Kuna lehtedes ja uudistes räägitakse üsna tihti, kuidas mõni suurettevõtja võtab oma firmast dividende välja, siis omanikutulu kui selline on kõigi jaoks mõistetav. Aga mõte, et tavaline inimene võiks saada omanikutulu mõnest suurfirmast nagu Tallink või Merko Ehitus, ei ole paljudele arusaadav.

Loomulikult on investeerimises palju rohkem kui vaid Balti börsi aktsiad, kuid see on üks konkreetne viis, kuidas minul õnnestus ühel oma lähedasel inimesel asja vastu huvi tekitada. Puhtalt ühe vestlusega läks see huvi juba nii suureks, et mulle pakuti, et säästud antakse minu kätte ja hakaku ma neid siis kasvatama. Esialgu selle mõtte laitsin maha, aga tulevikus, kui on läbi räägitud ka investeerimishorisont ja riskikartus, siis võib-olla võtangi kapitali enda kätte investeerida.

Lisaks küsimusele “kuidas?” tekib ka küsimus “kas peaks?”. Minu isiklik arvamus on, et jõuga sundida ei saa ning parim, mis saab teha on oma kogemuste läbi investeerimist kui kontseptsiooni tutvustada ning teises inimeses huvi tekitada. Kui väike pisik on edasi antud ning lähedane küsib juba ise abi, siis on aeg nö “all in” minna ja tõsisemalt infot anda. Mul on täpselt selline kogemus enda pealt, kus mina olin see, keda vaikselt nakatati ja siis lõpuks täielikult investeerimisusku pöörati. Ühtegi teistpidist “tõekuulutamist” ma veel lõpuni teinud ei ole ning hetkel on mõne sõbra ja lähedasega käimas see informatsiooni tilgutamise faas.

Kui palju teie olete oma lähedaste ja/või sõpradega investeerimisest rääkinud? Kas olete üritanud kedagi ka vähe jõulisemalt sellele teele suunata või kõigest üritanud tagasihoidlikult huvi tekitada?

Avaldas Elunaut

Kontakti saab minuga e-maili aadressil tasane.investor@gmail.com.

5 kommentaari teemal “Kuidas lähedasi inimesi investeerima suunata ja kas üldse peakski?

    1. Tavaliselt antakse valida, kas tahad dividende või tuuakse praad ette. Kas startuppide koosolekutel on samamoodi?

  1. Minul on õnnestunud oma vend ja elukaaslane investeerimismaailma viia. See kindlasti ei toimunud üleöö ja ma ei käinud neil pidevalt kannult, et “noh, hakkad juba investeerima või?”, vaid ma pigem jagasin omaenda kogemusi ja rõõme, kui portfell kasvas ja intressid/dividendid laekusid. Kui neid endid ka rohkem huvitama hakkas, siis juba jagasin detailsemat infot, et mida kasutada, kuidas midagi seadistada jne.
    Täitsa äge vaadata, kuidas nad nüüd samamoodi elevil on esimeste dividendisentide peale 🙂

    1. Mulle tuleb seda juttu kohe mõnus äratundmine, sest mind ennast tinistati just samamoodi ära. 🙂

  2. Väga hea teema:) Olen sellele viimasel ajal mõelnud ja kahelnud, kuidas peaks käituma. Nii tahaks ju oma vaimustust jagada! Aga üldiselt ma investeerimisest räägin vähe, aeg-ajalt olen maininud, et meil nt Kaubamaja aktsiaid. Kahte sõbrannat torgin, sest nad investeerimisest huvitatud, aga eriti tegudeni ei jõua. Nii ma siis aeg-ajalt torgin neid ja aeg-ajalt kahtlen, kas peaks torkima. Ise teavad, mis teevad ja mis see minu asi on (mind ärritab, kui nad ära ei tee lihtsaid asju, mis ei võta kaua aega)… 🙂 Aga lõpuks ikka torgin jälle ja nii teo sammul liigume edasi…

Leave a Reply to investriss Cancel reply