Istun siin jaanipühade järgsel päeval ühes ilusas Eesti maakohas päikese käes, läpakas süles ja mõtlen, et just nüüd, kui mõnus vanillijäätis maasikatega on kurgust alla läinud (totaalne YOLO hetk!), on õige hetk üks blogipostitus valmis keevitada.
Värskelt sai taas lisatud kapitali Mintosesse, kus 16% Mogo laenud on liiga ahvatlevad, et neid mitte portfelli võtta. Tuleb mainida, et Mintose raha kontole liikumine on muutunud ülimalt kiireks. Kui veel mõnda aega tagasi tegin ülekande teadmisega, et järgmiseks hommikuks saab raha Mintose kontole, siis tänane ülekanne võttis vaevalt paarkümmend minutit.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Nimelt tuli hiljuti ühes seltskonnas teemaks investeerimistegevuses küllalt oluline delayed gratification ehk eesti keeles võiks seda kirjeldada kui mõnutunde või rahulolu edasilükkamist. Lühidalt öeldes, mõned inimesed on suutelised paremini tegutsema selliselt, et nende eesmärgiks on kunagi suurem rahulolu tulevikus. Teised soovivad mõnutunnet nüüd ja kohe, mõtlemata tulevikuperspektiividele. On ilmselt küllalt selge, kumma omaduse puhul säästmise ja investeerimise kontseptsioon paremini töötab.
Väga kuulus ja laialdaselt räägitud on nö vahukommitest, mille kohta saab täpsemalt lugeda SIIT. Olles veidi selle katse kohta uurinud, siis mulle tunduvad need tulemused küllalt loomulikud. Et rahulolutunnet edasi lükata suutvad inimesed on keskmiselt edukamad võrreldes nendega, kes seda teha ei suuda. Kuna ma ennast pean inimeseks, kes võib mingi kauge ja küllalt ähmase tulevikuperspektiivi nimel väga motiveeritult tegutseda, siis mulle teevad sellised katsetulemused muidugi rõõmu.
Jah, enda kohta rääkides olen kohati isegi mõelnud, et näiteks investeerimise puhul olen ma endale finantsvabaduse kontseptsiooni nii hästi “maha müünud”, et olen valmis olevikus täiesti rahumeeli üsna palju ohverdama. Ja see pole üldse raske. Samas, mõistan ma täielikult ka argumendi teist poolt, et YOLO ja nüüd ja kohe jne. Aga emotsionaalselt pakub mulle suuremat rahulolu see, et ma liigun mingi eesmärgi nimel ja teen seda teatava pingutusega.
Paralleeli võiks tõmmata tippsportlase elukutsega. Sportlase eesmärk on tulevikus võita mingi kindel võistlus või jõuda kuskile teatavale tasemele ning selle nimel ollakse valmis väga palju ohverdama – hoidma väga konkreetset režiimi, treenima kohati üle mõistuse palju, jälgima toitumist, loobuma pidudest jne. Tean mitmeid atleete, kes tunnevadki lausa mõnu sellest, kui koomale nad enda jaoks need kruvid keeranud on. Sellest omaette saab naudingumoment, et ma olen nii karmi režiimi endale paika pannud ja kordagi kõrvale ei kaldu. Enamus inimeste jaoks tundub see täiesti mõistetamatu ja isegi haiglane. Ja mingil määral ongi.
Üha rohkem erinevate investeerimises tegelevate inimestega suheldes olen näinud ka selles valdkonnas sarnaseid jooni. Igasuguste numbrite jälgimisel – säästuprotsent, sissetulekud, väljaminekud, investeeringute tootlus jne – tekib hasart ning hakatakse järjest enam püüdlema suuremate numbrite ja paremate tulemuste poole. Minu puhul on see hasart täitsa olemas, kuna sisimas olen ka selline “spordihing”, kes eelmise kuu tulemustele tahab alati järgmisel kuul otsa panna. Aga investeerimisvaldkonnas see päris nii ei tööta. Seetõttu proovin teadlikult ennast tagasi hoida. Kohati õnnestub paremini, vahest ei saa üldse hakkama.
Nii vahukommitestis, spordis kui ka investeerimises töötab see nö kannatamine juhul, kui inimesel on eesmärk konkreetselt paigas ning see siht on selline, mis tekitab tal sisemist motivatsiooni. Vahukommitestis on selleks teine vahukomm, spordis medal või pääs suurklubisse. Investeerimises on kerge seada endale numbrilisi eesmärke, aga vähemalt mind need ei kõneta ning mingit motivatsiooni ei tekita. Teekonna alguses motiveeris mind just finantsvabaduse põhimõte – säästan, kogun ja investeerin, et tulevikus ei peaks tegema tööd, mida teha ei taha. Hiljem on eesmärgid läinud veidi laiemaks ning ambitsioonikamaks: lisandunud on näiteks ka teatav geograafiline vabadus ning ka oluline elukvaliteedi kasv.
Palju räägitakse, et oma eesmärgid peaks konkreetselt kirja panema ning nendele pidevalt silma peale viskama. Ühe strateegiana olen kuulnud isegi sellist tagant poolt alustamist, kus eesmärk pannakse kirja ning siis hakatakse sealt tagasi astudes samm-sammult üles märkima, mida eesmärgini jõudmiseks teha tuleb. See aitab reaalselt lahti mõtestada, mis sammud ette tuleb võtta ning kuidas investeerimisportfell ajas peab kasvama, et oleks võimalik soovitud sihini jõuda.
Mina kasutan hoopis visualiseerimist, mis on üsna levinud meetod just spordis. Sportlastel soovitatakse aeg-ajalt oma peas ette kujutada hetki, kuidas sooritatakse võistlusel oma tegevust ning saavutatakse mingi resultaat. Näiteks jalgpallur mõtleb pisikeste detailideni, kuidas ta mõne turniiri finaalis lööb otsustavat penaltit, mis tema meeskonnale võidu toob. Põhimõte on, et mida rohkem selliseid hetki oma peas läbi elatakse, seda normaalsemana need tunduvad ning ühel hetkel päriselt sarnases pingeseisundis olles on keha justkui olukorraga tuttav ja ei teki ehk nii suurt soorituskrampi.
Minu peast käivadki aeg-ajalt läbi hetked, kus me perega naudime investeerimisportfelli poolt genereeritavat passiivset tulu. On väga reaalseid unistuspilte, aga kohati lasen ka fantaasial lennata ning luban endale mõtetes luksust. Selline meetod on mind juba tõepoolest aidanud just ettevõtluses. Mõttes olen loonud endale olukordi, kus tuleb välja kirjutada arveid summadele, mis mõni aeg tagasi tundusid täiesti utoopilised. Olen harjutanud ennast mõttega nö suurtest summadest. Et see pole midagi erakordset ja kättesaamatut. Et ei tekiks seda momenti, et “ah, mis nüüd mina…”. Et 6000+ eurot puhastulu ettevõtlusest kuus koju tuua ongi normaalne. Veel pole see minu jaoks tavaline ja normaalne, aga selliselt mõeldes ja visualiseerides varsti äkki on?
Kuna igasugused äärmused on pigem halvad, siis lõpetuseks võiks kutsuda kõiki, eelkõige muidugi iseennast, normaalsusele. Et ei läheks ühte ega teistpidi asjadega liiale ja suudaks nautida elu nii praeguses hetkes kui ka kindlustada tulevikuks endale parem elu. Lõpuks on sellel investeerimisteekonnal siiski kõige tähtsam jätkusuutlikkus. Et oleks motivatsiooni ja tahtmist aasta-aastalt edasi liikuda. Siis on lootust kunagi ka tulemusteni jõuda. Oluline on kõrge motivatsiooni ajal endale sisse juurutada head harjumused, mis siis hiljem vankrit teel hoiavad, kui elu tahab vahele tulla ning enam nii pühendunult eesmärgi suunas liikumiseks jaksu ei ole.
