Elunaut

Kogu see viimase aja trall meie lugupeetud valitsuse üle on pannud mind järjest enam mõtlema selle peale, kuidas teatav segment inimesi mitte kunagi enda finantse korda ei saa ning seda ühel äärmiselt lihtsal põhjusel. Võin julgelt sellel teemal sõna võtta, kuna olen isegi aastaid tagasi samasse ämbrisse astunud ning teadmatusest seda siis jala otsas kaasa lohistanud.

Praeguses Eesti ühiskonnas on üleval terav vastandumine, kus valitsusparteid mängivad justkui “vaese inimese” kaardile. Kõik, kes üritavad mõnda otsust kahtluse alla seada või midagi kritiseerida, lahterdatakse “rikkaks reformierakondlaseks” või jumal teab veel kelleks. Aga väga palju kumab läbi just see teema, et mingid salapärased “rikkad” on süüdi selles, et teatav hulk eestlasi oma eludega hakkama ei saa.

Mulle on eluks ajaks meelde jäänud mõned aastad tagasi kuskilt kuuldud mõte, et jõukust ja rikkust ei tohi demoniseerida, sest muidu ise endal kunagi rikkaks saada ei õnnestu. Alateadvus lihtsalt blokeerib ära võimalused pürgida ise sinna, mida sisimas peetakse halvaks ja räpaseks. Ohtlik on ka see, kui näiteks miinimumpalgaga inimene saab pidevalt kiita, et ta nii hästi väikese rahaga toime tuleb. Tekib moment, et kuna selles olukorras teda kiidetakse, siis ei pruugi tekkida tahtmist järgmisele tasemele tõusta.

Liiga palju vingumist

Olen korduvalt siin blogis kirjutanud, kuidas olen täielikult seda meelt, et iga inimene on ise oma õnne sepp. Füüsiliselt tervetele ja tööealistele inimestele tuleb luua maksimaalselt head võimalused edu saavutamiseks, mitte aga pakkuda lahendusi, mis tagavad minimaalse toimetuleku. Pole vaja anda alamõõdulist kala või isegi mitte poolpidust õnge, vaid tuleb luua võimalused, et inimene saaks endale teha esialgu korraliku õnge ja lõpuks panna merel käima kalalaevade armaada.

Minu jaoks on müstiline, kui palju on meie ühiskannas lihtlabast vingumist ja virisemist. Eestlane peaks ju olema loomult selline, kes surub suu kriipsuks kokku ja paneb kõigi raskuste kiuste edasi. Aga miskipärast jääb praegu tunne, et meil väga palju inimesi arvab, et kõik teised on nende hädades süüdi ja keegi ilmtingimata peab neile appi tormama ja hakkama helikopterilt raha külvama.

Loomulikult on see poliitikutele suurepärane pinnas mille peale oma sõnumit külvata ja sellega viha ja rahulolematust veel rohkem üles keerutada. See on ka põhjus, miks ma üha enam poliitikat jälestan – mängitakse nii madalate emotsioonide peal. Liiga palju kumab minu jaoks poliitikas läbi seda, et primaarne on saada tagasi valituks, mitte õigete otsustega elu edasi viia. Aga teise nurga alt mõistetav ka, mõned meie riigijuhid ju millegi muuga tegelenud polegi ja päriselu, kus igakuiselt ei tule riigieelarvest fikseeritud rahaeraldus, võib tunduda hirmutav.

Mu tekst on natuke läinud lappama, aga ma lihtsalt vajasin pinnast, kus veidi enda mõtetelt auru pealt ära lasta. Minu tutvusringkonnas on õnneks pigem inimesed, kes enda ja oma pere eest ise vastutuse võtavad. Ja olgem ausad, kui ikka inimesel on natukenegi motivatsiooni elus edasi jõuda, siis juhtub ka häid asju!

Rikkad vs vaesed

Tulles tagasi selle teema juurde, siis vastandus rikkad vs vaesed on väga ohtlik demagoogia, mida meie poliitikud ühiskonnas üles kütavad. Kahjuks vaesem osa inimestest arvab, et neile maksab toetusi mingi müstiline “riik”. Tegelikult on need ju teised maksumaksjad, kes osasid ühiskonnagruppe järele aitavad. Kui aga mängida kogu aeg sellele kaardile, et rikkad on ebavõrdsuse ja kurja juur ning neilt tuleks kõik ära võtta, siis lõpuks kaotavad sellest eranditult kõik. Kõige rohkem seejuures just kõige haavatavamad ühiskonnagrupid.

Ühel hetkel edukamad ja jõukamad mõtlevad, et miks nemad peavad olema lollid, kes hoiavad kogu ühiskonda püsti ja saavad selle eest veel pidevalt sõimata ka. Ühel hetkel kolitakse selle peale oma ettevõtmised ja vara riikidesse, kus neid ei kotita ning minnakse oma eluga rahulikult edasi. Lõpuks ongi Eestis järel üksnes need, kes ei suuda midagi pakkuda, aga tahavad saada küll. Mis siis saab?

Loomulikult on jõukate ja edukate hulgas inimesi, kes oma vara saanud ebaausal teel või üritavad iga hinnaga maksudest kõrvale hoiduda. Üksikute mustade lammaste tegevust ei tohi üldistada kogu inimrühmale. Üks mu sõber ütles kunagi, et jobusid on igal pool, aga see ei tähenda, et kõik oleks jobud.

Isiklik kogemus

Kogu teema on minu jaoks eriti südamelähedane, kuna sain lapsepõlvest kaasa suhtumise, kus rikkus oli midagi halba. Et rikkad on kindlasti oma vara kuidagi hämaral moel kokku kraapinud ja palgatööga rikkaks ei saa. Kandsin seda mõtet kindlameelselt oma kolm aastakümmet enda sees. Kui hakkasin vaikselt investeerimisega tegelema, siis maailm minu silme ees avardus ja iganenud mõttemall hakkas muutuma.

Ja päris tõsi on see, et kui endale ise piiranguid ei sea, siis ongi kõik võimalik. Näiteks palgatöölisena mõeldes, et minu kuupalk on X eurot ja sellest rohkem teenimine tundub võimatu, siis see ongi võimatu. Minul oli palgatööst lahtilaskmine meeletult keeruline, aga tagantjärele targana saan öelda, et palgatöölisena ma poleks kunagi suutnud teha 4000 või 6000 eurose sissetulekuga kuid, nagu nüüd vahepeal on sisse visanud.

Palju räägitakse sellest, et tee asju, mida sa naudid ja raha tuleb ise järgi. Ma päris 100-protsendiliselt sellega nõustuda ei tahaks. Ise üritan pigem järgida seda mõtet, et ei tohi endale millegagi limiite ja piiranguid seada. Ka minul pole uute mõttemallide juurutamine toimunud üleöö ning see ongi pikem protsess. Aga tunnen, et mõned sammud on astutud ja teataval määral lõikan juba sellest ka kasu. Aga palju on veel minna!

Kokkuvõte

Kogu mu jutul tegelikult püänti polegi ning võiksin sama teemat veel lõpmatuseni edasi arendada. Ja ma arvan, et nendest asjadest peabki kõva häälega rääkima. Mina olen küll anonüümne blogija, keda loevad vaid sarnaselt mõtlevad inimesed, aga õnneks on meil arvamusliidreid, kes samal teemal igapäevaselt sõna võtavad. Mina hoian neile pöialt ja loodan, et nad ei väsi.