Mõtlesin pikalt, kas kirjutada märtsi kokkuvõte või mitte. Lõpuks võtsin ennast kokku ja tegin ära. Kaalumise põhjus ei olnud sugugi see, et maailma ja meie kõigi investeeringut kukkusid sisuliselt nädala-kahega täielikku kaosesse, vaid oluline muudatus igapäevaelus. Igatahes numbrid ei tulnud ilusad, aga on ju paljud väikeinvestorid julgelt järgmist kriisi oodanud ja saame näha, kuidas keegi sellest välja suudab tulla.
Mäletan, et blogi alustamise hetkel lubasin suure suuga, kuidas kriisi ajal kindlasti jätkan investeerimist ja blogimist. Et minust kindlasti ei saa seda väikeinvestorit, kes heade aegade lõpus rongile hüppab ja siis põhjas kõik maha müüb ja põgeneb. Kusjuures tahakski väga kirjutada, mõtteid on äärmiselt palju, aga kahjuks aega pole.
Nimelt juhtus selline asi, et elu mängis mulle kätte olukorra, kus tuleb ühe lähedase inimese eest sisuliselt 24/7 hoolitseda. Seejuures on koroonaviiruse pandeemia iroonilisel kombel minu jaoks olukorda isegi lihtsustanud, kuna tavaolukorras oleksin suures hädas, kuidas tööasjad saaks selle hoolitsuskohustuse kõrvalt korda ajada. Tööd aga sisuliselt pole.
Valdkond, kus ettevõtte alt teenust pakume, on üks nendest, kus põhitegevus 100-protsendiliselt ära kukkus. Lõin paberinurgal kokku ka, et tühistasin märtsis sisuliselt paari päeva jooksul umbes 3000 euro väärtuses tööd ja kui mai ja juuni see jama jätkub, siis tuleb sellest summast veel rohkem sinna otsa korstnasse kirjutada. Natukene päästab, et saan ühes väikeses töölõigus tegeleda distantsilt ja mingi tulu loodetavasti säilib. Kui teisel poolel väga keeruliseks ei lähe ja arved ikka ära makstakse.
Kriisi esimesel nädalal üritasin nii palju kui võimalik tegeleda kukkumise pehmendamisega – üritasin veenda kliente veel õhus olevaid arveid tasuma ning proovisin mujaltki raha proaktiivselt koju tuua. Õnnestus päris hästi. Sain siiski ka ühe negatiivse sõnumi, kui ühel kliendil kukkus tulubaas 100% ära ja mulle öeldi ausalt ja konkreetselt, et neil pole lihtsalt vahendeid, et arveid ära maksta. Tõenäoliselt tuleb see kaotus sisse võtta, kuigi kriisi hajudes lubati maksed ära teha. Aga kahtlen, kas nad kriisi üle elavad.
Ülejäänud jutu saan rääkida juba ülevaate vastavate alamteemade juures ehk siis hakkame pihta…
Tulud/kulud. Siinkohal saate aru, miks postitusel on selline pealkiri. Sissetulekute poolest oli meie perele märts üks läbi aegade paremaid kuid ever! 7152 euri. Täpsemalt paremuselt neljas. Kuidas see keset koroonat õnnestus, küsite te? Kurat seda teab, joppas vist. Asjade kokkulangemine – olin ise üsna aktiivne, et küla peal laiali olnud raha välja nõuda ja klientidega vajadusel ka kokkuleppeid teha. Kuna need sattusid olema paari suurema projekti lõpuarved, siis sealt ka korralik tulemus. Väljaminekute poolest igati keskmine kuu, kui kulud jäid napilt alla 2200 euro. Säästuprotsent 69,5% ja mustadeks päevadeks sai kõrvale lükatud peaaegu 5000 eurot.
Kindel on see, et aprilli numbrid tulevad hoopis teistsugused. Vähemalt prognoos on üsna tume. Kuna meil ettevõtluse pool kukkus sisuliselt nulli ja tundub, et kogu aprill läheb igal juhul viiruse nahka, siis tegin igaks juhuks ära ka kõige tumedamad arvutused. Õnneks numbrid näitasid, et raudkindlalt laekuvad tulud katavad meie praeguse elustiili järgi igakuised kulud täpselt ära ja natuke peaks isegi alles jääma. Siinkohal saab tänada vana head palgatööd, mida ma siin blogis korduvalt mutta trampinud. Õnneks abikaasa pole mind kuulanud ja ta tegutseb sektoris, kus viiruse mõju olematu. Vot, kuidas elu võib vingerpussi mängida. Ehk siis kõige tumedama arvestuse järgi peaks aprill tulema nulliring, aga õnneks prognoosin ka endal ikka mingeid sissetulekuid, seega ehk õnnestub natukene ikka kõrvale ka panna.
Netoväärtuse graafikus langesid peamiselt aktsiad ja ühisrahastus. Esimene siis tekkinud olukorra tõttu ja teine minu enda tegevuse tõttu. Aktsiate 29,9-protsendilisest osakaalust jäi järgi 26,4% ja ühisrahastus liikus 23,7% pealt 21,6% peale. Vaba raha osakaal suurenes 10,1% pealt 15,2% peale.
Aktsiad. Siin tahan pikemalt sõna võtta. Igatahes otsustasin aktsiaportfelli säilitada ja sõita sellega läbi kogu kriisi. Vaatame, kui heaks või halvaks see plaan pikas perspektiivis osutub. Märtsis oli mul vahepeal üle päeva hirm sees, et meil on suured positsioonid Tallinkis, Tallinna Sadamas, EfTEN-is ja Baltic Horizon Fundis, mis kõik kriisist kõvasti räsitud saavad. LHV foorumist kommentaare lugedes tuli vahepeal nutt peale, et nüüd on kõik läbi. Aga otsustasin lõpuks hoopis, et ei pabista liiga palju ja ei käi iga 10 minuti tagant foorumit ja Facebooki refreshimas. Kõik need kommentaatorid lahmivad lõpuks tühja, sest mitte keegi hetkel ei tea, mis ja kuidas hakkab taastuma või kes pankrotti läheb. Mitte keegi. Kui viirus ükskord saab seljatatud, alles siis saab hakata mingeid järeldusi tegema. Müümiseks on muidugi siis juba liiga hilja, aga olgu siis nii.
Vaatamata eelpool räägitud jutule tegin märtsis turgudel umbes 30 tehingut! Ülivõimas rekord. Kiidan siinkohal LHV panka, kes Balti aktsiatehingutelt teenustasud maha keerasid. Super otsus ja sain seetõttu kõige punasematel päevadel vaikselt siit-sealt juurde näpistada nii mõndagi põnevat. Avasin ka ühe uue positsiooni, milleks on Tallinna Vesi. Tegin ka ühe müügitehingu, kui müüsin ära Leedukate energiahiiu ESO1L-i (ei viitsi seda pikka nime välja otsida), millel nüüd tegelikult ka ülevõtupakkumine tuli. Müüsin igaks juhuks enne ülevõtupakkumist, kuna ei saanud täpselt aru, mis seal toimub ja otsustasid kindla kasumi lukku panna.
Kogu aktsiaportfell on praeguse hetkega umbes 20% miinuses ning loomulikult pole see mõnus vaatepilt. Aga olen endiselt optimist ja usun, et ühel hetkel elu, nagu me seda tunneme, taastub ja varsti pritsib jälle rohelist peale.
Võlakirjadest midagi rääkida pole. Seisud samad, mis enne. Küll tegin sellise lükke, et märkisin PRFoodsi võlakirja, kuid pandeemia levides otsustasin selle tehingu tühistada.
Ühisrahastus tekitas märtsis korraks veel mustemaid tundeid, kui aktsiaturud, kui litsentsi kaotas ühisrahastusinvestorite seas legendaarne laenukontor Varks. Armeenias käivad lihtsalt asjad nii, et ühel päeval ajad edukat äri, järgmisel päeval pakid asju. Ilmselt olid liiga kasumlikud. Igatahes olin oma Mintose portfelli just Varksi laenude peale üles ehitanud ja sain seega täiega pihta. Jama algas tegelikult sellest, et see viirusekriis tuli nii kiirelt peale ja minu likviidne portfell polnud sisuliselt hetkega enam üldse likviidne.
Kuna nüüd kehtestas Mintos justkui irvitamiseks ka järelturul müümisele teenustasu, siis jään sealt vaikselt raha välja tiksutama. Palju sõltub, kuidas Varksi laenudest hakkab tagasi laekuma. Hetkel olen optimistlik ja usun, et vähemalt põhiosa võiks ikka tagasi saada. Aga see on Armeenia ja kunagi ei tea, võib-olla meie raha liigub just nende ridade kirjutamise momendil kuskile vasakule.
Passiivse tulu näitaja oli olukorda arvestades isegi päris okei. Läbi ime õnnestus üürikorter taas tootma saada ja suhteliselt võrdselt laekus kolmest allikast. Ühisrahastuse number oli muidugi palju madalam tavapärasest, kuna enamus raha on Varksi pendingus kinni. Kokku siis laekus passiivselt 761 eurot.
2020. aasta eesmärgi võib nüüd vist seinalt maha võtta. Suur osa aktsiaportfelli firmadest tõmbavad ilmselt või on juba tõmmanud dividendi tagasi. See paneb jubeda haamri sellele ilusale numbrile, mida tahtsime sel aastal saavutada. Aga jääme ellu ja ega see 12 000 passiivse euro aasta tulemata jää… kunagi.
Kokkuvõttes. Kui veebruaris suutsime netoväärtust vaatamata aktsiate langusele eelmise kuuga võrreldes samal tasemel hoida, siis märtsis tuli meie investeerimiskarjääri seni kõige suurem pauk – -4,2%. See on läbi aastate meil alles kolmas negatiivne kuu ja eelmised on olnud -0,1% ja -0,4% ehk vaevumärgatavad kukkumised.
Aga elu läheb edasi ja nagu sissejuhatuses kirjutasin, siis on meie perel hetkel prioriteedid hoopis mujal. Kui siia juurde panna ka viirusest tingitud eriolukord, siis ütlen ausalt, et märts oli ilmselt kuu, mis jääb mulle eluks ajaks meelde. Vaatame, mis aprill toob. Püsige terved ja püsige kodus!
