Mind ajendas kirjutama Delfis ilmunud provokatiivse pealkirjaga artikkel “Elu palgapäevast palgapäevani: teenin Eesti keskmisest kõrgemat palka. Aga sääste mul pole ja raha on pidevalt otsas”, mis peaks justkui olema lugejakiri. Ma ise loodan kõigest hingest, et tegemist on väljamõeldud klikimagnetiga, mitte lugejakirjaga. Pärast “lugejakirja” teistkordset läbitöötamist olin juba päris kindel, et tegemist on usinate Delfi… Loe edasi Kui loll võib olla? ehk elu Eestis Delfi moodi…
Rubriik: Säästmine
Ausalt ja avameelselt! Avaldan ühe väga piinliku seiga oma eelnevast elust
Seoses sellega, et Inbank on viimasel ajal teinud väga jõulist kampaaniat igas võimalikus kanalis oma hoiustele, siis meenus mulle piinlikkusega üks seik oma varasemast elust. Mõtlesin pikalt, kas tunnistan selle ka avalikult blogiveergudel üles või jätan vaikselt enda teada ning lasen sellel alles 17 aasta pärast pinnale ujuda nagu Rainer Vakra bakatöö veiderdused. Kuna te… Loe edasi Ausalt ja avameelselt! Avaldan ühe väga piinliku seiga oma eelnevast elust
Kõrge palk, õlu, Chupa Chupsid + kaks ilgelt head säästunippi
Mõned nädalad tagasi sattusin ühes raadiosaates kuulama, kuidas üks üsnagi nimekas Eesti mees, kes tõenäoliselt on kõrgemapalgalisem kui suurem osa minu blogisse sattuvad investeerimishuvilised, ei mõistnud, kuidas on üldse võimalik temasugusel inimesel üldse palgast midagi kõrvale panna.
Kooneradamine või raiskamine? Kuidas leida õige tasakaal?
Finantsvabaduse poole pürgijad ja selle teema kohta huvi tundvad väikeinvestorid on kindlasti palju lugenud edulugudest, kus praeguseks oma eesmärgini jõudnud inimesed elasid mingil eluetapil võimalikult askeetlikult, et suur osa oma tuludest säästa ning investeerida. Samas, üheks paljude inimeste peamiseks vastuargumendiks säästmisele on see, et elu tuleks elada nüüd ja praegu, mitte keelata endale häid asju ja lükata kõike head kusagile umbmäärasesse tulevikku. Kas see on nii must ja valge või kus on tasakaalupunkt ja kuidas seda leida?
Miks noored astuvad vabatahtlikult võlaorjusesse?
Viimasel ajal on kuidagi järsku korduvalt minuni jõudnud jutud, kuidas värskelt keskkooli lõpetanud noored mehed on kohe täiskasvanuea alguses sidunud ennast tarbimislaenuga ja ostnud endale selle eest enda hetkevõimete kohta liiga kalli auto.